/

Mulle pole kunagi meeldinud kevad. Kui kõik

muutub nii jõlekaunis roheliseks. Kõik mahlad

voolavad elusolendites ja olenditesse. Kõik laulab

ja kisab armastusest ja armastuse järele. Mehed 

on nagu hundid metsas. Lõrisevad linnalagendikel

ja uluvad täiskuu poole. Karjas aetakse naisi nurka.

Mulle pole kunagi meeldinud talv. Kui kõik on nii
jaburalt valge ja kõikjal on jõulumeloodiad ja
veriste vorstide särin. Kui süüakse üle ja juuakse
peale. Ähmaste laste kolonnid täidavad tänavaid
ja hoolimisele on antud kupüüridega väärtus. Kui
ennast ja teisi vihkavad sugulased tulevad kokku,
et arutada kes on surnud ja kes kellega magab.

Mulle pole kunagi meeldinud suvi. Kui kõik arvavad,
et just nemad peavad saama puhkust ja libistavad
kalleid kokteile vete ääres. Lagastavad ja laulavad
ja otsivad varju päikese ja enese eest. Kui kõik on
justkui aegluubis ja veidras hämus. Päikeseloojangud
lausa nõuavad melanhooliat ja naised ei leia riideid.

Mulle pole kunagi meeldinud sügis. Kui kõik vihmad
on otsustanud korraga alla sadada ja selg kisendab
puudutuste järele. Kui armastajad tahavad sõpradeks
jääda, sest koolijütsi ametiga käib kaasas vabameelsus
ja üldine ringi aelemine. Kui nullklaasidega hipsterplikad
oma püksid nabani rebivad ja terve linn jailbaitide
kaamlivarbaid täis on. Kui kõik otsivad seda mis on leitud.

Minule meeldib tõde ja tõelisus. Kui aastaajatuses võib
inimene tõusta üles äratuseta ja kiita end väikeste
asjade eest. Kui võib armastada ilma lootuste, ootuste,
soovide ja hinnanguteta. Minule meeldib naine inimesena
ja mees inimesena. Minule meeldib piiritu ja elav.
Meeldib kehaga olla üksteisele panustavas suhtes.
Meeldib hingede tants ja naer. Meeldib mänglev kergus.