samme sinu poole. Mõnes kohas on veel päikesest
sulanud pigilompe. Mõnes kohas on aja ja ruumi
jäljed, kus tunnen endiste lihalike lõhna ja varjan
end nende hindavate pilkude eest. Mõnes kohas
on mõni enda algatatud mõte, mille pealkirja ma
iga sammuga muudan: Igatsusest. Armastusest.
Milleeniumi pophittidele vastu seistes, kuid meelsasti
ümisedes seisan ma sillal või silla all ja ootan sind.
Sa lubasid tulla. Lubaksid sa endal tulla ka voodis,
kus minul see liigagi hästi välja tuleb. Senikaua
võtan ma viimast oma apollolikust jakist ja teeseldud
igavusest võtan kaabu peast. Märkan temas midagi uut –
rohelised niidid. Emajõgi tunneb sarnasust. Mäletab.
Siinsamas kirjutasin ma enne sinuga tutvumist need
luuletused, kus selgeltnägija täpsusega sind kirjeldasin.
Mõtlen üle ja alt ja pealt ja läbi. Tean ei peaks, kuid
siiski, et ehk kirjutasin sind valmis või nägin sind
vaimusilmas. Näen sind liginemas. Vaimudeta silmas.
Pühid puhtaks mu peata oleku ja räägid koolist. Küsid
mida süüa teha õhtul. Räägid veel midagi, aga raske on
kuulata, sest naudin meie hingede siidiseid puudutusi.
Naudin su kõnnakut. Muudan vaatenurka iga paarisaja
meetri tagant. Kolmes dimensioonis võin sind neljanda
mustriks luua ja hiljem trükki lasta. Viiendale seltsi.
Kodus võtame me end alasti, sest tõde on kaunis
ja tõele antakse nimi: Armastan sind. Armastan.
No comments:
Post a Comment