Võõrad ehk kõlblusest ja kaugemale

"Ühe üksindus on haige põgenemine; teise üksindus
on põgenemine haigete eest."

– Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra

Sõbrad tuttavadki võivad vigades ennustada võitu.
Võivad kõik kelle hing on laialipillamata ja õnnis,
sest õndsaile saab osaks pilvepiir ja tähesära.

Südamega silmajad naeratavad läbi pisarate, kuid
nemadki teavad rohkemat.
Et kodu on nende sõnas ja vastutulija – hämmastunu,
laseb hea maitsta ühel hetkel teise sees.

Et tusastele jääb kahetsus ja meelepete.
Jääb vaikimisest kostmine rääkijate vihaks,
sest nemad on julgusest nõretavad ja armastusest
pakatavad.

Tõsiseks kasvavad kõik, kes lubadusi andnud teistele.
Kurvaks – need kes usuvad.

Valetaja jääb siin üksikuks, sest oma üksinduses
näeb ta tõde ja vannub truudust oma väiklusele.
Kinnisilmi kolab ta öiseid radu ja otsib kannatajaid,
kelle põlguses supelda.
Kinnisilmi laulab ta oma laulu, kuid hääl kostab
nägijaist mööda.

Ja lapsemeelne tasa kaaluja võidab enese kui
vahvusega jätab täitmata kõik võõraste käsud.
Tundmata tundmused.

Võõrad – kõik peale tema.