toredatel klaasikarvakestel on soe
lausa kuum pikutada kellegi rakkudel
lausa uskumatult tõsine on lahutatud
klaasipuhuja kelle õhk on hingatud aastaid
enne tema sündi
ja aastaid pärast
keerutades ehib ta toruste suudlustega
vaase ja laekaid ja lampe
ja õhk on viimane asi millest ta mõtleb
enne tööd
ja pärast tööd
armastus ei ole tüli tema sammus
tema üksindusel pole veel nime
ja armastus on kaheks lahutatud
enne kokkujooksu
ja pärast
armastus on lapsekingades
ja lapsed on tõsiduse vaenlased
vaenlaseks saab veel elugi
kui kallis klaasipuhuja ei leia
seda haaret
enne und
ja pärast
unes näeb ta lehti langemas sinu õlgadele
ja ta küsib eneselt
kes kirjutab minust luuletust
kes kujutab mind ette
palun anna mulle õnnelik lõpp
kallis luuletaja
enne seda
ja pärast
No comments:
Post a Comment