Lühidalt unelmatest

1

Ma seadsi usku üle tahumatu hinge,

et siis võtta sind, kui tulid tulise tulena,

kreeklaslik menüü piknikulinal,

lavendri lõhn erogeenses eos,

*

ma kuldasin su üle

ja teadsi ütelda ilma sõnade 

ja väsimuseta,

et tahan ainult sind,

*

kui palju on palju?

siis katusekivid lohisesid alla,

purustasid majade ääres ootavad veinid,

killud toovad õnne,

meie olime õnnelikud,

*

saunas istudes võttis leil meid,

nende molekulid olid sidumata,

see tegigi nad vägevaks,

paju pole võimas sest ta on puu

vaid sellepärast et ta on sitke!

2

Tasase tule peal küpsetatud lammas,

rasv tilkumas tulle,

sisises nagu meie ööde igavik,

tema pole nagu teised,

tema tuleb muutuste…,

*

kusagil kui musträsta laul,

nad suudelnud olla,

siis vahtu ajav vägikaikavedu,

trubaduurne trotsija,

leidnud ühenduses kuldse niidikese,

mis pidavat maailmu ühendama,

*

taevane kuningriik on teadvuse

või mitte-millegi kuningriik,

sina seisad seal, 

nagu kõrbete kuninglik avarus,

mina võtsin kivi talla alt,

*

ta suri valutult,

siis sündis uuena,

murdis olemise oksalt kreegi

ja pani tasku,

mõni kivi toovat õnne.

3

Talvel kohtusivad roos ja tuli,

Elioti kvartette ei loendata,

see tuleb pika ilu peale,

ja mängib pillil müstilisi toone,

*

aastaid hiljem paelub mind aias,

paelub mind sinu füsiognoomia,

nagu esimesel kohtumisel,

kui su huulte vahelt limpsas keel,

madulik teadmiste janu,

ma tantsisin su puudutuste juurde,

*

mina aga nägin su tulemises rõõmu,

pole lõvi asi tormata,

kuid tormi ära jäta loomata,

nad muidu unustavad su võluteo,

kui karahvini krahv,

ta kristall on mõõtnud teadlikkusi,

sinu arm on igavene,

*

sada teist ja meie laadi näotut,

miks näotut?

et pilke sissepoole, 

et näha vabadust.

4

Aga nüüd algab tulemise tund,

nad panid vase valu sisse

ja tule läite,

euroopasse tuleb paasa-tõbi,

see kaitseb kaitsetuid

ja äratab me rahva,

*

sina vaatasid ilmetult,

emotsioonide kivinenud vahvus,

nagu laul mida ei kuule,

ta surus huuled mu suule.

5

Ja siin me kohtusime valla,

karastatud karva ja terase,

liha ja naha ja kondiga,

kus sängitatud hingi,

ma võiksingi jääda,

*

siis jäägi!

Pasadena põetaja

Hurkle-durkle kui vaatan su poole,
tõeline Põhi asub südames,
minu kompass suunda ei näita,

kuid võib võluda ohtu aimamatu

ja seada ta ainsamale, ainsamale,

teele, aseta mind kui valget küünalt,

aseta mind ja võta mind ära!

Ta elas leepratõbistega, 

koltunud silmaalused ja puder-maks,

vana Maa ja Uus, 

kui suled silmad siis näeme teda koos,

koos allutab ta meresid,

koos viibutab ta Poseidoni tridenti,

koos hullutab ta lainte-lõunal kalurirahvast,

rannal pikutab tuhat karpi,

haisvad adruvallid kusagilt laulust,

mõdu mekib hingevalus udutajaid,

kui kohtusime pilke,

sa neelatasid varmsalt,

mul sõnu leida oli härm,

kui udar suus, ma kaotand olin

kõnevõime, su rind paisus uhkusest,

me olime kaldalt kaldale,

alles veel hõbevärav päratu

ja lapsed kes õunapuuaias,

elu tuli tusatunde tagant,

piilus viire laiult pilve varjust,

piilus pilluva päekesena,

mina võtsin sinu suudlust oodata,

kannatliku Ozymandiasena,

kuningate kuningas, kui

salapõrgu heitlusist valla,

päästnud enda keha ja

äratanud vaimu, nüüd

tulla tubli kodu, see oma

ja kõik mis kustumise järgne,

sünnimaja ohked, kui

lapsed pistnud pea välja

ja mõistnud olemise taaka,

see rohkem kingituse moodi,

sina kinnitasid keha ja

meie armastust, kui

vana aisa moodi ma

pildusin…,

siingi tantsis võlutud ampelmann

mu rinnus tantsu, 

tema pudelid olid kaelupidi,

näritud piprad ilase ketina,

kasukas ürdi-vene nõialt,

lihtne olla sinu mõrsja,

kui saadanale pruuti võlut

aganate ja ahtra suuvoodriga,

hiljem me koiname,

armatseme uuel meelel,

su vabavallavoli on kindel,

me tulime siia kokku-looma,

nüüd tantsi mulle varte tantsu,

mu kevad on alanud.

νῆττα

Kuldsed sibulkuplid jõepervel,

kus mineviku udu,

kohe, kohe hääbuv,

seda sa kostsid, kuid kas - 

ja igaveseks, 

miski pole igaveseks,

siis panid sa mu silmad jõkke,

teiste krabiliste sekka,

libedate ja sammaldunud kivide sekka,

nagu tuline jugapuu vananaistesuvel,

sa heitsid mitmega…,

siiski tulin su juurde tagasi,

mõni lubadus kantud pilvedel,

mõni leivake murtud jõesängi,

partide kuningriik tulgu,

kui võtan sind kui elementi,

lahkuse peidetud süda,

siis sidusime lahti paelad ja vöö

ja võtsime oma ihud paljaks,

laetuna marmorlikust libedusest,

usin tõusupööriöö ja sinu huuled,

need kastmas ajatuse vooge,

noodid laulsid jõe laulu,

su silmad, 

märja suvelõpu igatsus,

siis alles algab see tõeline,

kui talvitujate hõimuhüüd

äratanud rahvaid,

äratanud sinugi

ja minust ja sinust

on saamas taas meie.

Kuhu kõnnib mu laul?

Surevate jõgede paljusus

andis mõista, et siingi tuleb kaotusi

vastu võtta austusega,

et kaotusis leiab suur kosmiline vägi

sinu väärtust testimata,

et sinagi olla Suure Kalju

ja väikese hüti ära-arvamatu valvur,

kui kõik preeriakoerad nuhutasid öösi,

nuhutasid kulla riba kivis,

maailmatuma veeni,

rohulible mesilinnu all,

vajunud õietolmu 

ja unind vaha käes,

sipelgaõgija päikese leemes,

kährik-koonlane hundipilguga

vaatamas üle kõik naervad põõsastikud,

et sinagi tantsid universaalset tantsu,

teadmata kuhu asetub järgmine samm,

kanuu kärestikus,

aher veetud su kontrollimatu selgusega,

nemadki púüdsid püüdmatut, 

need värvitud mehed ja naised,

need kojas ja suits,

need haiged ja võõrad maad,

milledest sa maalides vaid aimu saad,

suletud on vaid uks mida sa ei ava,

niimoodi saabub kulli ja kotka riik,

vaba ja suline, 

mõistmata mõistatust ollakse ka loobunud,

loobunud mõistmisest,

ja istandustest kus su isa ja isa-isa koonluid vahtisid,

said paremate päevade igatsevad valvurid,

surnumatjad saadetud perede järele,

surnutele keda enam ei kuuldud,

kuid kuu ja tema kleidisaba peitsid neiski

tuleviku kauast laulu,

hõimulapse lalin kajamas punasest kivist seinal,

valge värviga tembeldatud kädin,

kui surus käsi vastu kivi käsi,

pani pea vastu mulla pead,

puutus huuli vastu künka huuli,

sealgi võttis vapper minus ühe tunde,

ühe taju, et koos on…, 

lõbusam.

Genus

Kaunis müstitsism, 

kui paned pea minu sülle,

nagu pestud hoolivus,

kus bonnienclydelikult,

kus salavaluvaljult sa 

langemise asemel tõused,

nagu kaldale uhutud vaal

ja tema hingetõmbed,

kopsud voltimas kokku

nagu kahtlane pill,

sa pesid pead minu…,

õhtu tuli kukejalul,

reetis oma venna

ja keeldus lahkumast,

sina olid peatujate rännak,

mina olin rändajate peatus,

mõlemad kohutava universumi

kohutavad lapsed,

iigatavad suud, 

mekutused kalendripäevadena

maha tõmmatud,

nüüd suudluste asemel,

sealt särab ühe hing.

*

Nad panid vana vakstu asemel lina

ja laud oli kaetud,

teravad jõululaulud saatsid

teravaid pilke, nagu

uhuv laevavrakk, tükid

pilla-palla, seep see hing.

*

Aga meie lapsed olid vabadus,

tulnud koitva öö usust,

ei nemad pööranud kahasse

teadvuse tormavat vankrit,

sõitnud läbi linna nagu

värdjalik, nagu polyphon 

musikwerke, hammasteta

mbira, udu tuiskas

avatud aknast sisse

ja me ei saanudki teada

kust muusika tuleb, kus

olid lapsed, kes olla vabadus.

*

Kell oli triibu-kata, 

seier õiena keerdumas ümber,

keerdumas ümber

galligraafiliseltesitletudnumbrite,

et visata mulle vanust,

tordina pean mainima,

näkku,

siingi katsusin olemise

vahedat tera, tema

sõnad piitsutasid mind,

piitsutasid Nietzsche hobesena.

*

Kelle gee n ius on vahedeta,

nagu laps pärastlõunal,

nende aabitsa klotsidega,

ehitamas kodu, tulevikule,

kus mullaste näppude kaasa,

kutsub lumepallisupile,

õhtuks ootab prantsuse kirjandus,

klassika, armastus oli ümbrikus,

tempel peal, kuupäev all,

allkirjad kõrvuti,

vigane mõistmine,

et koos on parem.

*

Aga siin me seda mängu ei mängi,

sa tulid enesehävitusrelvana,

tülgastava ilu vemmalvärss,

valus nagu mõrkjas keel,

selle lihane tipp,

kergem kui 

sureva kaelkirjaku hüüd,

nüüd juba kodust lasknud lahti,

sinu sõbrad on valusad,

su valu on su sõber,

mina tulin täna armastuse riiki,

füsiognoomia mudita,

nagu sanskriti keiser, lõvi,

teise maailma…,

ja ma tulin koos sinuga.

Charon

Vana vale on tiku tuli,

aroom kui kustub elamise koopais,

ta naljatles sõrmega mu juukseid,

puudutus kui lepa maik,

kauge siivutu kaja sellest laulust,

mida igaüks ei teadnud,

nemad olid varjunud ohu eest ellu,

seal nägid neid kõik kodu

ja kodus olevad asjad,

nõelata plaadimängija, suur

kitse moodi kuju, mantel 

selle sarvel, küünla moodi

puudritoos, külmkapp

ja valu kui pigistati pompoone,

kohe kui armastus end külje alla 

sättis, võttis ta end paljaks,

nagu sunnita egiptlane, printsess,

see Kleopatra, võim 

löönud pähe, minul

veri…, hakkamas on öö,

siin on tee ja on rist,

hõbe on ja valu on ka,

aga valuga sa edasi ei saa,

selle jätad Charonile koos sentide

ja pastillidega mida Zavoodis 

baaridaamile tipiks jätsid,

kõik need vanad elud, kõik

need vanad janud ja isud ja 

ihad, sest sa oled tulijate manu

ja nemad ei sea kombeid hargi 

otsa, nemad on isade ja emadeta,

nemad on sinu ja tema võtmed,

kuld on nende harjal, hari

selle ukse ees, mida 

sa veel avanud pole,

vaata sisse, vaata sisse,

seal nad kilkavad õunpuu okstes,

lapsehäälsed, roosid igaviku aias,

külm padrik lavendrit ja ürte,

kõigil võõrapärased nimed ja figuur,

sada aastat üksildust, aga

ühtegi kobarat neist hapudest,

neist viinamarjadest, mida keel

ei unu, mille väätidesse ta punund

minu kohvri ja koha, ma tulin

pika ilu ja pilliga, pill kui

relv, ilusate sõnade ja uskumustega,

närind hävingu kõla, nagu

paks sööklatädi kelle näolapp…,

see kutsus jumalate juurde,

aga meie silitused olid magma laadi,

titaanide ketid, nende piitsutuste ulm,

Uranos õgimas oma lapsi,

sõrmed rasvased ja enne jõule,

pidamas paastust kõnet, sõrmus

sõrmes usuta abielust, nagu

su süda mis abitult pealt vaatas,

kui mu lahkumise räpane selg 

ei kuulnud enam su koputust,

sina jäid üksikute sekka, ma

panin kodu ukse lukku, nad

käisid pinda, sind ei tulnud

ja õhtu veerel kandis tänav 

teise elu armastajaid.

vana-inglise mone või Sterling hõbe

Su kentsakate õliväljade tumelikkus,

kui ameteid sa kandnud risti-põiki,

nad hüüdnud sind maakuulajaks,

teised panid soojadele südametele jääd hulka,

sina istutasid potilille, kintsugi,

nad vaatasid sind kui ateljeed,

mille lagi oli kummis niiskusest

ja aknad karjusid …, järele,

aga sa ei vandunud hella,

ei hüüdnud armastuse koitu,

mil stalker-roheline puudutus sind köitis,

sind köitis teise ilma külge.

*

Samaväärse innuga võis sabagi lõigata,

nad pidid aru saama, et lennata,

mina surin homset surma,

surin eluga.

*

Pudeli puhtus mille leiad allikalt,

on tema allkiri,

selle jätnud mees töötas põllul,

jõi piima klaasist ja sõi Kirde saia,

tuhat tugevat tammi kandis ta endaga,

näris päevavalgust õhtuteks

ja luunjas tulevikku oma heaks,

kõik seitse taevast said patuseks,

ta nägi: lendavaid tuleharke, 

nende madusid,

kuid mis enam - üleelusuurust

toasussides poeeti,

valge õis rinnas, peet pihus,

kui pudelita saarlane.

*

Meie vesi kutsus kodutuid,

kui reaalsus-saabas verine,

mokad lõhki, kannataja priius,

mis polegi nagu seda,

ta otsis õigustust,

et elamisele mitte jalgu jääda,

kui soovis naist õhtupunaks,

suunda selget ja…,

näritud seakamarat hallitusjuustuga,

koor veel peal ja hais nii virk.

*

Aga armastus nii tulebki,

külmalt, kuumalt, kalgilt,

nagu marmorist imik klaveri peal,

kusagil mõisas kus mõrvalugusid kuulati,

kusagil Tondi akveduktil,

lõbutüdruku naeratus ilmel,

ilm nagu tuhat kõutsi,

kõigil kirbud ja hommik…,

mis paneb aja tagasi mõtlema,

seal me kurameerisime,

kui kahvel kukkus ja nuga otsa,

kui saladus langes peost välja,

kui muna praadis päikesega võidu,

kui pilvi…, ma vaatlesin,

lootuses kodu tunda,

sind ma vaatasin ja …,

midagi polnud ütelda.

Exulansis

Elüsiivne - su kindlameelsus,

mis kõigub lapsekingades,

ma eile surnud mitut surma,

kui päästja-ingel paelata,

kuid kohutava ilu nimel elada,

sedap kutsutakse vooruslikkuseks,

nad koerad pannud ketti,

meil põrgul üheksa ringi,

aga sina pole nendes,

mu kallis, oh mu kallis,

sinu tõstsime kaugele-kõrgele,

kui vetelpäästja Pariisi basseini äärel,

tornis kõlgutamas jalgu,

rind päikse-peeti purpur,

õhtud veini pokaali taga,

küünlal huule jäljed,

ja su nägu kui veatu glasuur,

veatu ja vooruslik,

naitu minuga kui hing,

mis kehale on saatjaks,

mis kehale on…,

sa oled maailma saladus,

müstika, mis tulnud päevavalgele,

kauni küünla-kõrbe-laual,

porgandi ja crossainti puru liivana,

meie käed leidsid üksteise juurest,

leidsid äratundmise

ja õhtu algas uue eluga,

sind ma teadsin Aadamast.

*

Me võtsime saiad sahvritest,

kuldse kuma Itaalia vanikutelt,

nende plekid ja hapuka aroomi,

sõitsime fontäänide kuningriiki,

su jalad ei kandnud,

mul puredad olid hambad,

kontsud ja präänikud,

sind vaatasin kui riiukukke,

keda armastasin  ja veel,

siis säutsus ritsik-lind piinapõõsast

ja me rääkisime lapseteost,

neid püüti peita,

hinged oma nähtamatusega,

tuleviku rüü seljas,

emade, isade näod ikoonidel,

jumala märk küljes,

mitte see inimese oma,

vaid enamat  ja veel.

*

Minevik polnud nii lahke,

ei olnud mina selle minevikuga,

nüüd kella triipe piristades,

vaatlen aega kui kassi samme,

pimeduses need sammud,

keldrist kostab terrori unelm,

niiske vaikus, 

rübedad stalagdiidid,

kes kunagi ei kasva,

vaid ootavad oma helituis kojas,

olemise ja tulemise vari-riigis,

seal nagu Pikksuka suvilas,

maja nagu kreegi keiser,

pilla-palla pillerkaar,

uks siin ja aken seal,

nooks and crannies,

nurgataguste linkide küljes,

seal ripuvad nende laste joonistused,

kes igavikule astuvad oma pehmete,

nii pehmete kassi sammudega.

*

Siingi tuleb piime veskist,

jahune sõber, 

nägu nagu traktor,

ilus ja punane inglise International,

ilma katuseta,

nupp mida nokkinud on mitu lindu,

selline on mu sõber,

kes teab mis vahe on majal ja majakal,

kodu oli kooriga koda,

ta suhtles oma emade keeles,

kuid kuidas mees oskas kõhtu täita,

kreeklase aplombi ja Dianaliku võluga,

neid me väärtustame,

kuidas kuldab kõlakastist heli,

kuidas kastab vaarikaid musklis mees,

tema sooned kui pisikesed ojad,

nendes kujutlusis armu-kajakad,

kes püüavad meestega võidu kala,

nagu suur sula mis jõuab varsti jõkke,

ta süda kasvab armumise taktis.

*

Ma pole lahkujate tõugu,

olen lambavill piina-õhtul,

kui saladusi otsind noorus,

kui jaani-huiked ristikheinas,

ma olen sinuga lõputuse sängis,

kui elu on eland mitut mind

ja kokku viinud su tuhandet pilku,

me tulime aastalõpu toast ja vindu,

kui kurivaimu nahka teadsin,

sind hoidsin kurjast eemal,

meie kristall on tulevik,

ja siingi kui sõrmi sidund hetk,

mind kutsus sinu juurde see…,

see ainumas armastuse retk,

mille alustanud α ja ω.

*

Nüüd alustagem perekonda,

mis kutsund tähtede seast,

mis silmuseta põgenejaid ei vaja,

meie reliikvia on vabadus,

kas suudad uskuda, 

kui vaatan sinu silmi,

meie taga on inglite väed,

nad purjus maailma rõõmust,

ja meie  ja veel on talvituja lind,

see siristab linade all

ja kustub öhe nagu punane fööniks,

nagu su põsed pärast…,

siis me hoieldes vajusime,

ja õndsus vajus meiega,

ja meid teadsid kangelased,

meie sees oli olemust,

ja meid teadsid…,

ja meie teadsime 

teineteist.

Inara

Ja kuldse liiva kurblik laul,

minu tee viib kõrbe kuuma,

kui halli linnu viimne viirg,

mai udu linna keskmest,

seal tuisku ja tormi…,

kus sajajalgne trummi taob,

olen vihkav armastuse saadik,

mul ürp kui riitus - koduta,

sõitsin juuksed lahti

ja kinkisin viimase lille endale

seal koirohumaal.

*

Lapsed kelle sündi ma pole näinud,

igatsus mida väldib vanaduse süda,

ta sõi ja jõi end pildituks,

tema polnud härrasmees

ja tema pole daam,

vaid demonstrant Pariisi veristel tänavatel,

kusagil Seine ääres,

kas vana arm ka roostetab?

ma loodan põrgu-tuule-valule,

mis äratanud valget lootust,

tema tuli püha tule 

ja kauni üksindusega.

Unustatud südamed

Su valgus on tulnud välja,

kui koolnu tarkus talve rüül,

kes pimedust ei mäleta,

see elab…, kurja naisega,

kuid meie teadsime laulu luua,

kui uue ilma püsiv tuul,

soe ja sooja koha pealt,

rand ja rannaliiv, klibugi,

eile matsin üht, 

teist nutsin taga,

kuid rumalusel on aja hind,

nüüd me mängime pikka mängu,

lahkus kui tähekuma,

paitab mu uue…, sinu põski,

ja maasikad maitsevad kooreta,

hüva igatsusi 

ja hüva valda,

nad tantsisivad pulmatantsu,

kui rusikale maias mops,

riputatud varna,

ja koopas kus redutasin hingi,

nüüd kustutasin tule

ja igaveseks lahkusin sealt,

puudutasin tulevikku õrnalt,

ta naeratas 

ja võttis mu ümbert,

nii nagu õige,

tõeliselt õige,

unustatud südame pealt.

saṃsāra/ निर्वाण (Nirvana)

Need “teised”, 

kellel pole midagi pistmist meiega,

nende “esimestega”,

kui südamlikud sõnad vängetega asendusid,

perspektiivid lumega sulanud,

aasta mille taolist leiad vaid kimääri küljest,

paljusus needmas neid neelajaid,

nad pole tulnud siia ilmalikku teed,

kui koherentne muusika,

naised viilimas saviaugu äärel,

Michelangelo mustkunstnikuna,

loomas etikette,

kohe sünnib Jeesus, sureb,

siis sünnib taas, pime on,

keegi pange tuli põlema,

neid jumalikke molekule on kistud küll,

Pontiuse uhkus viis…, 

nüüd haudu küüni, ristita või millega?

kui udune usk tõi valgust sisse,

nagu saun ja leil ja keris

ja see teine tüüp kes,

ust liiga kaua lahti hoidis.

•

Nimetagem teda Taavetiks,

kui hiiglane ja tola, 

kes enese kuulsust Koljatina,

kuhugi laeva ninasse lasi paigutada,

nagu vähetuntud ja varmas kirjanduskriitik,

teadmas palju teooriat,

kuid lahinguid ja verevalamist mitte,

ilusaid sõnu toomas hulluse piirilt,

ei loogikale peaga vannu,

vaid asetatud nimeta kujule,

tähe mitte väljendusena, x,

nad tahtsid veel

aga veel läheb maksma,

hea poisi hinda.

•

Kas sina oled see hea poiss,

turned evil,

must ingel - heade kavatsustega,

nad tahavad teese ja antiteese,

koguaeg nad ilastavad,

vormide ja vormituste vahel,

seal on nende kodu,

mitte meie - esimeste,

seal püüdleb limbotar,

nagu Meistri Margarita,

ühes käes peekrit, 

teises kolvi tasakaalustada,

päid veel lõikamata,

nõidus kütketa,

vampiirid kõik magavad,

sealt tuleb balli ülem,

kõigi maailma trammide verine juht,

rikkam kui Buddha,

kaunim kui kuldne öö Aafrika tasandikul,

lõvi silmadega, 

nurrumata hümni,

surmale sest elu tuleb pärast,

kas alustagem?

•

Pidasin kärbseid silmas,

mitte nende jumalat,

seegi vast fiktsioon, 

oopiumikõrbe natuur,

sündinud türgi-vene sõjast,

või nende saunadest,

mõrsja-pidustused Vallikraavis,

ahvisime teisi tulijaid,

frakid kõik viltu, 

kõik sabadeta pingviinid,

enne kui kilu serveeritakse muna

ja halbade õnnitlustega,

demokraatia sünnib igatsusest,

igatsusest vabaduse järgi.

•

Kui nad olid maailma avastanud,

sõid nad inimesed ära

ja jätsid hingedega olendid,

siin me nüüd oleme,

millegi uue lävel, jalamil,

pead puntrast lahti,

südamed valla, 

koorumas teise poole valuks,

pooli nimetamata,

hübriidne krüptilisus vaskratsaniku ninal,

see oli sitt, sitt mis sitt,

mis enam kunagi alla ei tule,

enne kui vihm teda sealt alla ei pese,

ja meid polnud olemaski,

ja meid tuli teha,

valmis nagu pühapäevane pannkook,

invaliidist lapse peenutsemisega,

pillates panni maha 

ja süüdistades teisi.

•

Külma õhtu keeld oli,

et ei keelaks,

siis me teadsime et vastuhakk ei püsi,

ei püsima saa jääda,

neid oli neli,

nagu vasikad kulli silmadega,

heidetud madala vormi 

tõusu-eelsesse seisundisse,

pidasime silmas seekord,

veidi valjemalt,

et munadeta sa lapsi ei tee,

nii et mingem mehistugem,

ajagem udarad rivvi

ja heietused saunarahvale,

siit tuleb farss nagu koomika vaenlane,

vihane vaenlane, vihavaenlane,

sama ürp kuid üksik,

pole ärganud mõistmisele,

et kaks + kaks pole neli,

pole juba aastaid olnud.

•

Tule laula nüüd kaasa hetke laulu,

mida ostis mees mustas,

peietas küünlavaha sametile,

krooksus veini peale

ja ütles kristuse kohta halvasti,

ise ei teadnud aabitsatki,

Aadam oli kurb nimi temale,

aga eks Evani jõuab see kes…,

tuleb suurejooneline üritus,

inglid ja…, sina,

kes sa läbi talve minuga jooksid,

minu ja hullumeelsusega,

vaatasid mu vasikasilmi,

mu kullisilmi, neid rivis udaraid

ja ei peatunud hetkekski,

ainult puhta valguse ilminguna,

liikusid mu ümber,

Kundalini serpent, mina ka.

•

Siis me ärkasime valust,

igaviku paljale rinnale,

nagu halli kassi pärastlõuna,

mil meiegi tuisk tõi kodutunde.

Corone (Κορώνη)

Planeet, su vasak tasku, 

udused kaldanõlvad ja männid,

seal virutasid jumalate padu,

nende hooletu armsusega,

nende Toonela juttu,

selle aroomi,

kui tuhat valget inglit,

kõik korraga tõstsid lusika suule

ja luristasid valget piima,

vaskne kodukootus,

sinu piimased nibud,

nendel pikutav õndsus,

ja salajasi ootus,

et tuleb imeline talv,

veel imelisem suvi,

korraldaja jummel -

kosmiline vägi,

toob kohale kehad

ja muu esmavajaliku,

et siis piduse pärastlõuna

vabalt võtta ja “ära teha”,

mis see inimese loomine ikka ole,

kui mustast valgeks 

ja valgest mustaks,

seda arvati,

kuid tänane jumal,

see prisma pannud vahele,

meil värviline kodutunne

ja surm kui flickering.

•

Punkt on surevate seas,

nagu lõrisev draakon,

ta valvab oma aardeid,

pikalt üksindust ei vao,

kui tigu kellel puudu koda,

kui taevapiltnik taevata,

ta puurib silmi mikroskoopi,

õhtul kallistab naist,

kes teist korda ei tule,

nad olid vannutatud lahku,

siis siidi side lõuapooleks,

ta süda jäetud võõra hooleks,

kas kodu annad kullata,

kui hõlp - nii armsa mullata,

mis lõhnab nagu vaadikali,

ta suust ei tulnud seda sõna,

kui kergeks saanud vana aim,

et uue manu panna tanu.

•

Siingi me peatusime enne kõike,

hingasime sisse veatut loodust,

selle hõlmad-nii-lahti pidupäeva

ja tantsisime riituslikult,

nagu vanad nõiad,

Walsburgi kohtunikud,

üks käsi mis tapab,

teine mis sureb,

joonud allikast, 

otse ja vabandamata,

ütleb ta sõna, 

nagu Araabia Lawrence,

ei kõneta teda kaduvik,

vaid pidev sünni ja loomise hetk,

ta on naine,

ta on looja.

•

Pärast kodus pidasime…,

vedasime oksad ja ketid,

surusime ankru maasse,

siia planeedile teemegi kodu,

naitu mu vimmatusega,

kui naitumise soovi,

sa oled laitmatu,

kui naitumise soovi,

ma panen tule ahju,

keedan molluskid

ja ootan põlevat laeva 

uduse mere pealt,

kui tuled särisevi lõugu,

värisevi huuli,

ma panen liigutama tuuli,

kõik männid siin metsas

panen laulma,

su armastuse tooni.

•

Ja hiljem tuled sa tuppa,

küsid küsimuse:

kas minust veel hoolid?

Magnifique

Näed seda “sinu” ootamist,

millest kohe kuidagi ei väsi,

sätin eksootilise linnuna kodu,

oma inim-nokaga tõstan riided,

inim-tiibadega küpsetan road,

raguu lõhna täis on toad,

sa oled imeline,

siis passin nähtamatut aja liiva,

meenutan kodukanti, jahedust,

üksinduse veatust,

ja et on saanud küll,

nüüd on minu aeg,

võtta vastu,

siis sa tulid nagu…,

pole sõnugi, kistud kuskilt…,

aja ja ruumi vahe-alalt,

särava hinge ja heade soovide kandja,

jalas need püksid,

seljas see särk,

ja tunne millele sõrme ei osuta,

näppu ei pane,

peas need juuksed,

kaelal see lõhn,

mis hiljem mu huuli kõrvetab,

nagu südant oleks kandnud,

värvinud punasest valgeks,

nagu roosi oleks katsund,

silmi avanud vee all,

kustutanud puhudes küünla,

immanud selle vinget aroomi,

at the top of my head,

keegi kes, kes alustanud kooli,

nüüd me magame,

puudutame midagi õrna

…, ja midagi ilusat,

kui maha jääd, siis…,

tuleb tuhat ja tuline,

need on tema sõnad,

need on tema liigutused,

need on kallerdunud vahvused,

kui unustati (mõlema)

näotu minevik,

sealt poolt toodu,

keegi ära-poodu,

hommikul tood sa mind kohale,

kas näed?…, juba sajab,

tuleb torm,

ja tuiskab kõik täis,

et sa minu kõrvale jääks,

nagu unine shamaan,

ma keeran kraanist jäist vett,

keedan kohvi,

avan uksed,

loobun unest nagu ärganud mees,

kes usaldab ja teab,

et iga suure valu taga on võit

ja selle võidu värv oled sina,

sa ringutad nagu grazia,

at the bottom of my bed,

kui suudled mind suule,

ei lahkugi, ei imestu,

ei looda, ei unista,

kuulen su hingamist,

peidan su näo enda kätega,

peekaboo,

su nägu oli varjatud,

siis tuli pisar, 

nagu õnne valatud kristall,

ja tänu täis on kogu tuba,

sul minu armastamiseks antud luba,

kes andis?…,

ta nimesid ei kanna, 

võibolla ei kanna riideidki,

nagu sina kes sa ringutad,

ja pean tunnistama loodust,

selle lumma ja võlu,

ma olen avastanud maailma,

uus universum on maganud mu kõrval,

naeratus kui suve lõpp,

nahk nagu talisuplus,

kohe saame sooja,

tule koju looja.

Ma olen valmis.

Santa Catalina saar

me armatsesime kuulduste planeedil,

saar selle kristallses meres,

Orizaba mäel nägid sa taime,

selle vormis kajas sinu taltsutamatu lõbujanu,

mina olin vana rahu ise,

sundida järjekorda kiirustama,

et siis vekslite paberipuru mööda ilma laiali,

vene sõdur, tulnud puhkama,

kustutas koni nagu Kaukaasia vangis,

film mitte asupaik,

ruum mitte koht,

aeg mitte hetk,

nüüd tuli veel lapsi leida,

kellele jäätunud mahla kinkida,

mandlinahksed kiri-piri-kihvad,

ähvardavalt avanenud ampsuks,

siinne tänutunne on asendamatu,

nagu siis kui õhtul su musti lokke nägin,

silmad minu suunas, keel õieli,

kodu on tulnud taeva riiki,

kui puudutasin sind ja sinu…

ἀκόλουθος

selle protsessiooni saatjaks, 

kui kaunis näolapp venind irveks,

käes roostetanud lamp,

kodutute säravad silmad,

vana valu kustutanud talve,

naeru tihkav palmipuu inimese kõrbes,

meie ei toonud sandaale kaasa,

*

aga siin paistab mees olevat naisele kaasa,

tolmune figuur kaminasimsil,

mantlihõlmad lahti, isa lõhn juures,

*

tuleb targalt tegutseda,

kohe alustab bänd, orkester, kammerkoor,

ilutulestik Emajõe ääres, 

*

Vanemuine tulistab puusalt kandlehääli,

roos ja tuli löövad tantsu,

lumi kaisutab nende põski,

*

enam pole mineviku aega.

Paha pitsi lugu (amööbist jumalani)

Ta kuulas sinu algust, pesi päid ja jalgu,

tema valgel nahal haigutasid sünnimärgid,

nagu paradiisi mustad augud,

kui ta ringutas, siis vandusid vanad puud metsas

ja olivat ka veidi ringi tammunud,

sõlmedes kohad sidus ta kummargil lahti,

keerutas oma tahmaseid lokke

ja pani oma pisikese nimetissõrme minu rinnale,

seal me kohtusime.

*

Alul sõid nad kätega 

Siis aga tugeva võlujõuga

Kuri rõõm kihutas neid takka

Nagu Issanda piits

Sametist ja kuldsete paeltega

Aga valust saadi üle alles homseks

Kui ronga kraak tõi tormi

Ja hetk sai ἀντίφωνα

*

Pool nende saagist oli mäda

Nagu Peipsi sibulalaat peale vihma

Kodutu hing platserdas lombi ümber

Teadmata oma hinda

Animeeritud animus ja anima

*

Nad teadsid vaid suuri soove

ja võõrast täitujat,

kõletu marakrati kombel,

piip suus ja prillid ees,

nagu minevik mida toidetud veega,

käkk jäänud pliidinurgale,

selle puna-valge täpilise rätiku alla,

ema higist niiske.

*

Kohe kutsume teid tantsule,

teie suur ja armuline vaegnägija,

põlatute android,

ise-tikkuv surija,

käsi kopsul, 

pidas südameasja 

üle-aia-lolluseks.

*

Ma olen tähitute kuldne kuningas,

kroon jäänud eilsesse,

homme koroneerime,

kui troonil kord jalad all.

*

Pisut sekeldust ei teeks paha,

nagu näha, suudab minuscule 

ka jumala osake olla.

*

Minule palun üks paha pits,

kes ainult mind armastab.

Cissampelos pareira

nagu mycelium - tuhandepäine hüdra,

kallerdunud sügavale maakoorde,

nägi silmadeta tumedat universumi

ja patja pakkus koolnutele,

patha lõhnaline kallim keerdus maona,

armatsesime lõpuni, uue alguseni,

tubli tuhat tuhka, nagu kartulitel näod,

nad olid meie varjud,

valge maailma sügavad vaod,

toredad künkad kui kuningale troon,

seal said kokku roos ja tuli,

armatsesime lõpuni, uue alguseni.

Archaeologica Instrumenta

selle alligaatori seljas kasvavad orkaanid,

väike sõrm osutas,

mõistmata midagi ja mõistes midagi,

ühe avamise väärtust seljatades,

pehmete lapsesõnadega,

ja siit see algab:

*

ühel meist kandsid näotud hingi,

küünlad nende turjadel, 

suve lõpuks oli selge, 

et midagi suurt on sündimas,

detsembris kaevati tulevik üles,

puhastati pisikeste pintslitega,

tõestati olemasolu,

silditati, pandi vaatamiseks vitriini taha,

suleti riiulisse,

koolivaheaegadel käidakse vaatamas,

näidatakse näpuga, öeldakse:

selle alligaatori seljas kasvavad orkaanid,

*

üks aasta, nägin sind tulemas,

su võrratud jalad, vääritimõistetud figuur,

naitusin su mõistmatusega,

kallistus, nagu õhtuoode, 

öine õnnistus üle su pruuni naha,

sukeldu sügavamale,

*

rebane jooksis kõrbest,

saanud Zarathustraga sõbraks,

saanud sõbraks veel tema mao ja lõviga,

vaadanud kiunatades meie pilti seinal,

naeris ta tuhat sinist liblikat,

*

öösel kui liiv laulab päikese laulu,

sosistad sa unesegaseid sõnu, 

see on õige,

*

üks talvine lind lendas ligi,

punane nagu luuletus mida sulle lugesin.

Charon

sinust sai kustutatud küünla lõhn,

pisike Aadama-kujuke aknalaual,

võltsilt kiiv, 

toredad põsesarnad, punased,

valmis…, minevikku toitma,

härdameelne -

mina, mees ja selle süda,

*

aga me polnud valmis veel,

sealiha ahjus oli toores…, mmm,

nii toores,

talumatu oli näha sind…,

oli sinuta olla,

*

obool, mille sulle suhu panin,

võttis see raugast paadimees…,

minu tolm, minu vari,

ohtlikel vetel seilamiseks…, khm,

on tarvis kahte asja,

oskust valetada ja jäärapäisust,

*

ohh sa mu valelik jäär,

õukonna narr, 

ninale biip-buup,

*

ma tahtsin toita sind

ja su tuhandet maski,

kallis ära lahku…, näe,

juba tõuseb päike,

sa maitsed nii hästi.

Inicio

tähtsate meeste tähtsad sõnad

ja voolavate jõgede vaikus,

seadmised, kui tuhat-nelja-tuul,

mu vaksalitel igatsuse taks,

nüüd näen, nüüd tõde näen,

ei enam needmist pühitse,

iseenda õnne valaja

ja rõõm - pasandav seaperse,

kui ainult, kui ainult veel leiaks,

kulda sita seemnest,

nad panid poodiumile nime,

seal üksi vahvust pärssiv,

liiv, see liiv on pime,

kui ohvreid pole, 

vähemalt on pärgi.

Punasele linnule

Nad ütlesid,

et kui ma sündisin

siis punane lind laulis,

laulis mind unele

ja kui ma nutsin,

nutsid kajakadki,

kõvad kivid said pehmeteks,

haavad paranesid

ja need kelle keel oli sõlmes,

kelle sooled täitunud,

said vabaks oma kihutustest,

nõnda on öeldud,

aga mina ei kuule, ei näe,

ei maitse,

vaid sitsin siivutu kuningana,

riivamata seda kuldset pead,

ainumast mil ajatu miljöö,

nad teki andsid peale,

veel on öö, on algus,

tuleb tuha aeg 

ja vihase vilja aeg,

vabadus on selle ind,

ta teadvusele maias,

ta ise igavesi,

kui hoidnud lapsi,

kui hoidnud…,

elu-tähe-valgus.

Tusase tule mõnu

sa piiritu päikese õitsev lill, 

teise ilma taim,

kui kole on pilkasest…,

kui vana ja näotu,

kosmilise valguse liuglev pisar,

madu, kellel puudu saba,

aga vaat…, seal ta on,

piiritu ja vaba,

*

tunnis-mees kikilips ees,

vana ja väsinud munder, 

kuldne tikand, 

vahvad mansetinööbid,

seljas nagu kartulita kott,

uhkusest tühjaks pekstud,

aga siiski mees,

nagu vari mille varjuks sõna,

*

järve pervel võlut, 

hilja pole temasugustele,

piduse talve tugev maks,

seisab ja kiikab varbaga vett,

augul vihane jää,

kui itsitab,

saab kohe liiga,

ta saunas kallab õlut,

kerisele ja kapaga,

*

ütle tormile nimeks,

ütle, et tuleb,

ta tulebki,

vaat närind puruks…,

putkasid ja traktoreid,

paar lehma,

lüpsileeme valus,

neil undamiseks puudus alus,

*

homne on türa mõõtu,

õues on külm,

sa ära, ära kustu nii ära,

sealt edasi on…,

*

ühel hommikul ja teisel,

võeti kehadelt jaksu,

koinamise udu peeglilt,

küsind peegelduselt maksu,

*

ma päikese arutu pillaja,

las nutab mu kodu ukse ees,

kui kosmiline taha-vaate-peegel,

sel elul puudu kuldne reegel,

et vanasse kaevu ära sülita,

kui uus pole valmis,

nüüd elagem me kaevuta.

Puhverdajad

Rumalate romantikute aeg on läbi!, ta ütles,

keeras teise külje ja palus mul lahkuda,

nõnda nagu suvi seab end sügisele vastu,

kolletuva augusti veripunas selg,

joonistumas kuuvalges siluetti,

nõnda temagi, 

kadunuke vaasis paitati kassi põskede poolt,

paitati pool surnuks,

nõnda temagi,

ja ma kõndisin varajaste hommikute kõlatoas,

kellad liikumas Foucault’ pendlina,

saatana ja kassi kuld, 

kõliseva ebamäärasuse ohvrikett,

et meie pole kunagi olnud,

ega saagi olema see meie.

*

See süda laulis inglitega, 

puges kasukast välja ja teise kasukasse,

sättis end lõvina trepile,

kus ootas oma kivistajast isandat,

teda ei tulnudki.

*

Ajaliste määratluste kuningaks pidi saama surm,

sest temale olevat vägi ja kannatlikkus,

kuid kes nuhutab tema pakutavat jooki,

kes asetab talle liua kõikse-paremaga,

kes lõikab maskeraadiks nöörid,

kui kõik hullunud end tema poole tantsivad,

sinu turm on tuleklaasis, loodud loojatele,

kui vanalduva hetke liivane viiv,

tasase tuulena jahutamas kuumi südameid,

selliseid mõtteid ma mõlgutasin,

kodus ootas mind ulukina säng.

*

Meie olime leiutatud,

juba enne teisi ja nende teise-suguseid.

Naeratava koera laul

minust saab sinu saatan, vürst,

kelle homset ehib verine samet,

peab ju saama?!

kui öödest on kokku nõiutud,

nagu vitstest tekk, tähistaeva valu,

nagu saladus ja selle kohin,

kaja inimkõrva tiigis,

mõistatus, mille rääkis tuul,

kui tuli valjult kosja,

*

ta võttis paljaks, rebis,

kõik talje, reied, tuhara,

need peksuta pehmused,

ja kolis hingede orgu,

*

tal oli suur püha, emalt…,

laenanud silmad, nii sinised,

nagu katku huik,

kui pole elavatki, nilbe keel,

välja sirutatud, maona,

otsimas inimkonna lõppu,

ingleid loendamata,

kelle põrgust oli saamas, kohe, kohe,

paradiis,

*

ja siis veel tuli surm,

nagu üksik piduline, valus,

piduliste üksindus,

varavalges sihvatiga lõugu,

särand vikatilt, kelle?!

metallile trükitud nimed,

vana metallurgi kalk töö,

nagu kahetsus laste saajate silmis,

enne igavest elu,

vanema vande valulisus,

*

nad panid mind teiste saatanate sekka,

ootama sind, kui peaksid tulema,

enne õhtut, minu poole,

nagu vari mida mõõdab sajand,

nagu valu mida pidevalt vajan,

et armastada sind,

*

aga vähemalt…,

sa tulid.

Balkani päevad

pahviks löödud inimtõug, sa oled teiselt planeedilt, 

kalos + eidos,… siit pärisime nende silmad,…

siit nende suu,…

kuhu kadusid vanad tähed, universumi super-organid,

nõiutud näod pimeduses,… vaata vana tõru,

kreeklase füsiognoomia,…

vaene aga vapper,… 

nagu varss ja vaese mehe eestlane,

odavam oleks linde lasta…, puurist välja,

nagu tuul, nagu puud, nende oksad oleksid lihunikud,

terve loodus oleks, veriste kätega lihunik,

keda kodus ootavad lapsed ja naine,…

nõnna püüab osake elus püsida,… veristades aega,

kolmas kivi päikesest, peagi puutumatu,…

vintske sell ja seltsimees,…

üleni punaseks pole saanud,

üleni pole valu kantud,

üleni pole.,,,

*

ta tuli, turske sell, kandmas Haveli turvast,

turske sell, üleni mustas, 

silmad nagu kullil ja hallisegused mõtted,

pea nagu kaalikas, vuntsid pärani laes,

taeva pilkeid kartmata, 

peatumatu röövel, kelle isa oli olnud,

oli saamas parfüümimeistri kohta,

aga turvas haises mõnusasti…,

nagu lihuniku tütar.

*

kakofooniliste lindude seas võib täheldada…,

geneetilisi mutatsioone, 

nendegi esivanemad,

tiivutud isandad, hambad nagu…, nagu…,

looduse lapileib,… ainult raamatutes.

*

inimese armastus on võlts ja valesid täis.,,,

aga südant tal jätkub, 

loodus pakkis selle pilkav-valge paberkotikese sisse,

andis selle kuningale pajaroaks,

kuningaks,… das ist Gott.

Undeline

sündisime suure päikese riigis,

valede pilved ajasid palli taga, 

ajasid mööda ilma, 

meie pied-a-terre oli valgust täis,

kulla kuma maakera tipus,

praksuva kamina lõõm,

naerutamas su kumeruste ilu,

ahmisin õdusust kui defitsiiti,

meie elu defitsiiti,

rõõm, mida keelatud,

puudutused mis neetud,

nüüd saanud lõpu,

jumalik vallatlus

ja kõik mis nimede taga.

Elaya

Sel tüdrukul olid silmad

ja kui ta naeratas, siis naeratas päike

ja kui ta suudles, siis suudles kuu,

kõnnumaal, kus ulgusid hundid,

tema oli nende ulg,

metsas kus mürahtas karu,

tema oli mürahtus,

ja seal kus kallistas sügav-sinine allikas

oma peegel-sileda pinnaga 

metsa tume-rohelist varju,

tema oli vesi ja tema oli ka vari,

see oli haldjate vardjas,

nende kuninga kristallid, 

selle kuninga rüü, 

tema pea-ehe,

see tüdruk oli naine

ja ta magas kui oli magamise aeg

ja aeg oli tema valvur,

kes imetles ja vallatles temaga

ja tema oli selle aja elu,

tema naer ja pärlmutter naljad,

mutrid ja poldid tema leiutistel,

sudused suudlused pika kolvi riigis,

enne vaatluste lõppu

mil minagi end tema armastajaks 

pidin tunnistama.

Päikesepoiss

maailm on siin vaikne,

väkesed algused, suur algae,

kaotasid tee käest, kuldset nulgu,

loodus sündis teievahelisest usust,

nüüd pane käsi südamele,

nüüd pane…,

aga ära kolluta konutajat,

tema ilme on vagadus, superficial,

panime käed üksteise sisse,

ilm ütles vaikiva vihmaga: 

ära tule edasi, puhka, ole veidi!

ma ei kuulanud teda…,

Pandorum

olen tuleviku täht, õitsemas lahtises ookeanis,

pimedus on minu vald ja vardjas,

kõmatava jumala padune hääl,

kajav nagu Juudi laul müstikute kõrbes,

aher-tolmik kasvamas, 

temast kasvamas suur ja võimas,

võõrapärane maailm.

Taali

Vernakulaarne, sa ütlesid, 

ja lamp löödi jalaga maha, 

valguskillud su peeditud põrandal,

jälg meie armude igavesest õhtust,

peale pandi muusade muusika,

räpane aroom silitas su seinu, 

nende õdesid,

vahtu, mis valget, mis kütkedele kingiks,

koltund paberi kollast essentsi,

panid kummi peale,

panid akna seina asemel,

meie aeg oli vabadus.

Edelweiss

Kui me sûlest tulnu, õrevil käsivarred,

…, naerul tuksed,

nad vaatasid lillede kasvu, Olümpos,

…, baby I’m back,

siiditee ja palvuste vahele jääb aeg,

nagu vana mees ja meri,

kahvatute aerudega, 

koorund värv,

üksinda kiriku trepil, kuld südames,

Cassiopeia, - ära nuta tüdruk, siin on veel ilu,

tornist paistab linn, 

makettides elavad vaimud, aga sina - 

kallista elavaid.

Astra

Ma pole iga tuule lipp,……

kui kohutav on minu hukk,

ma kestan igavikku - söön selle terakest,

ma olen piiritu ookean,……

orkaan selle pinnal, lõksu püütud Noa,

ma kaotan su ära - kui ma Valin,

nüüd näotu naisterahvas, peleta oma isu,

kustuta oma janu,…..

seda mängu ei mängita,…..

täitsa üksinda, ilma minuta,

kes olen?…..

Suur ja Suure ilma mängija!

*

Nüüd salajane lugu sinu püünest, 

kui puudutusi,…..

ma kahvatuna näides tapma olen valmis,

su mahlad voolaku, 

meel on kalgi lõpu tipp,

näe surmal valgust,

sa tuled kuu on seljas,

ära kingi kandameid,….

nüüd alustame ära,

Homne on Tulevik!

Hukutaja laul

su vähetuntud tundemäng, kui kalk,

kui karmilt näotu, 

et sisenenu armu valda, ei piisakesti,

ei viisakust ta halda,

näed karmuses sa valet, puha,

kui lahkusega pahasti,

homme tuleb laisa naise püha,

kes surma lasi saata,

selle sama, selle - oma.

Tuleviku-tundja

mulle aegu kustumatu näiv,

kehad mille kokku viiv on kesköö tund,

selle kume löök, 

kellad selle kummjas taevas,

selle sinises vaevas,

vaeva puhtuses,

uhkuses, mille pühkis süda,

tuul selle pasunast,

sinu ilu puhtaim puru,

nägime taevas meteoriiti,

saba põles üksikute tuld,

üksindus kui minevik,

selle vari,

me ronisime katusele,

et paremini vaadelda,

neid külluse silmi

varakevadises õhus

Aegumatu

see laev meil sõidab purjeta,

tuul on külma suve näpud,

kõditanud pisematki ulma,

väike päike ripub, 

avaruses kipub,

sinises,

me enam elu küsind,

küsind valvureita,

su kaunid lassie silmad,

su jalad ümber raudrohu,

su huuled ümber…,

ma valisin sind,

su küsimuses oli tähti,

ma olen siin

ja nüüd

ja praegu.

Sensibilis

kui hämarik su kodadesse kondas,

me olime armunute särkides,

seal läbis paistvaid sarvilisi võimu värin,

neid kutsus külma halli luksus,

neid kutsus lahke käsi,

lahkus neid ise kutsus,

*

tundsin tunnimehe palvet,

kui saarele sai valgust antud,

valges vana valu kantud,

valge ranna liiva,

*

ma katsin su nägu silituste ja suudlusega,

su nägu silitas mind,

*

kui pruuniks päevitunu – su nahk, nahk, nahk,

loetud lokkidesse ihade pärle,

rinnad mis laulsid hääletult

ja kõht millest saanud peegel,

*

õrn tuul su kardinates,

lehvi veel, lehvi minu poole,

aseta üks käsi..., aseta oma, 

aseta see minu...,

*

hibiskus – mahlakuse emand,

sensibilis,

panid oma pea minu sülle,

panin end sinu sisse,

*

seal meist sai tulevik.

Taevasadu

on tulevik mis kirjutamata,

siin ulmade kujuval tasandil,

sinul olid nägija silmad,

kodu oli tuks-tuks-tuks taga,

ja kui ma silitasin su meeli,

ma silitasin su sääri

ja mu jahe sõrm sõi su ilu,

jõime seda sama igavikku,

selle allikat,

ja pähklid su juustes, su sammal…,

su …,

siin me peatusi ei tee,

lahke kaduvik,

õhtuti küünla valges vahus,

kahvatu tundmus portselanil,

pimedus valgusega ühte,

vala mind üle,

unustame kustumatu nälja

ja leiame tee - nüüd ainult leiame,

teineteist.

Sinu saarele

su armastus on vigane, ta jalgu jäänud,

kus kustub koni, ta kutsub heitlusesse

ja sellest välja,

ta kustub hommikuni, 

läitnud uue päeva avarust, ta näotu,

kõneleb me tühja pilku,

viib nahkadest läbi, selle ühe

ja üheks olemise poole,

*

sinu jumalateenistus oli sinu jumala teenistus,

mina vaikisin ja valisin uued sõnad,

need peibutused tulid välja, 

koos sinu vägistatud laipadega, sinuga,

su elu, su surmaga,

ma nägin sinus puhtust,

sa olid tulnud siia ja sinu tulemine …,

nüüd on õhtu ja vabadus,

kohe tuleb uus …,

*

kaelustamise ja huulte vahel, nukker pidu,

kauni kaebuse igavik, ohe,

su libe selg, rinnad kuhu ununesi…,

vaatasime sügavale,

… ja seal sa olid, sa oled,

… me oleme!

Looduste lapsi

pärit tulise surma ja sunnitud sügiste vahelt,

ta keha oli kaetud samblaga, 

lehed mille kutse kostis laste jalgade lauluga,

õhtuti mil hing vajus õhust välja,

sajatused lõpetatud suudluste imaluses,

kadetseva mehe igatsustest,

eriline tunne oli seista tahtmatusega võidu,

nagu sugu kuhu pressitud spektreid,

värvidesse valgund õli,

õlu Vahemere katustel,

siingi ei puudunud tegelikult miski,

kuhugi maailma südamesse on rebitud auk,

seegi on valede suurusega,

suurem kui surma tundmatus,

tuntum kui elamise rõõm,

minu melanhoolia pole küsinud kaasat,

ta jumaldab kauneid kurbuseid,

vihm tuli külla,

ta rõõmustas mind värske hellusega,

minu loodus on minus,

sinagi oled.

Tapa-laule

sinu võrratu valu, kui kristall sinus,

sinu loome keskel,

särav sabatäht, muunduse tulisus

ja õhetavad põsed, 

nina nagu …,       valge värviga taburet

      seisab keset kööki,

nagu vaikne valvur, 

       auk keskel …,    minu keeldumise …,

surematu tühimik,

*

mõni pühapäev ma alustasin vestlust,

pidasin seda sõnnikupühaks,

     …, püha sõdur, kelle kaalupomm

           …, oli Maati lahkusega kaalu muutnud,

isadus tuli emaduse kõrval,

kasvatades lapsi enestes …, nad kasvasid suureks,

suureks ja tugevaks,

*

vaatlustel olla punkte, kõditatud kõhtu kallerdunud …,

ta küsis: kas armastusel, armastamisel ja armumisel …,

on suur vahe?

ma vastasin: skisofreeniku unelm!

*

hullumeelsusega alustatu saab teadvuse tähe,

nad täiendavad teineteist,

*

tahtmine kinkida pole kinkimisega samma,

sest sina, kes sa usud hingede kauget sügist,

kogud endasse kogu kinkimise …,

aga mina olen siin, 

nael sinu tähtede haamri all,

löö või risti,

ma tulen kauni maa esindajana

ja küsin sind,

*

sa pidasid tulevikku üleval, rippus nagu poodu,

kole sall ukse piidal,

     …, sõlme sidunud vaimu-hälli käsi,

…, nad kussutasid justkui unne,

ma nägin valguses su nime,

enne kui kohtusime,

päriselt.

Laulule mis sinust

selle suve hakul võttis võimust,

võimust üks tunne,

kauge üksilduse kuma,

võõrad trepid,

naljakad sõnad,

sõitsime kauge metsa varju,

varjudesse eraldi,

seal me sütitasime tule,

tule mille leeki,

leeki olime otsinud,

kahvatu veri,

kui kahvatu,

kui veri,

neelas päikest nagu kulda,

sinu leiutised särasid,

särasid minu omadega,

aga ühte nad ei osanud,

näidata kui palju sa mulle …,

*

pudistasime valget saia,

kontsud nagu armastuski,

läinud linnukeste kõhtu,

läinud lendu,

üheks saanud loodusega,

selle looduse võimekusega,

uru-mutt tõi tasast nohinat,

tõi pinnale,

saarmas tantsis maaga,

isegi kole sai tänu,

ta tänu tuli rikkusena,

igasugune tänu tuleb rikkusena,

sind vaatasin ma teistkordselt,

vaatasin esimest korda,

*

loetle nüüd kokku,

saada suudlusedki lendu,

pilvedele tahab seltsi,

pisarad söögu meri,

kallis Läänemeri,

ta on mind kutsunud,

kutsunud su juurde,

katsunud oma sõrmedega,

võtnud vabaduse vormi,

kutsunud sindki,

kutsunud su juurde,

kutse aegumatu,

*

meenutusi teistest linnadest,

nende kirikud ja keldrid,

vanaeided hernekaunadega,

üksindus kui padu joomane,

Seine jõe ääres, 

777 kilomeetrit,

nii pikk oli meie lugu,

*

kusagil kaugel laulab lind,

ma ei tea selle linnu nime

aga tean,

et tema mind teab.

Me puudutasime suve

sinu mõtted pole taskukohased,

nad kulutavad valu,

ja veel keegi, kes talunud etteaimatavuse

ja selle aimatavuse ettevaatlikust,

sa oled külluse nägu, Midase hoor,

kuldne nagu päikesekoor,

muhe vallatlus su põskedel,

aususe ahvatlus, valede põrgu,

nad käisid sind katsumas,

katsumas mitte käte-jalgadega,

mitte tundlate ja üksildaste sõnadega,

vaid lootusega, uuest ja paremast –

maailmast, millel sinu sugu,

*

jumalaid sai loendada, sind mitte,

sa proovisid kaikumist, 

kõle koobas ja tema kaja: tilk, tilk ...,

su juuksed peale pesu, 

niriseva vaikuse loendamatus,

koltunud raamat su peos,

aknast kumisev linnapilt,

kaugel eemal, pärast rohelust ja linde,

sa vedasid oma siledad jalad,

vedasid üle minu omade ja ...,

me puudutasime suve,

*

aga päike, nagu sinagi,

ei küsi kiidusõnu, nende tähelepanu,

nagu sinagi, ei vaata kadeduses,

kuidas terve maailm end pahupidi …,

*

sõlmed, neid pole enam,

ja nende lapsi, keda sina hüüdsid ajaks,

suur torm ja valu, see mis oli koitnud,

võeti ära ja pandi varju,

seal ta muundus, vihma ja räästa all,

muundus vesiroosiks, enne kulminatsiooni,

siiski seisime vaikides, häälekad mõtted,

tulnud esimeselt realt, lugedes Ahermaad,

And I will show you something different from either
Your shadow at morning striding behind you
Or your shadow at evening rising to meet you;

sina, kes sa pole isa, pole tema looja,

kõigi sugude meister, isand kelle tallal …,

me jäime maha, kui toodi vikateid ja liusku,

toodi salamahti hundi usku,

toodi kivid mille ümber joosta, toodi Tiinasidki,

sina nende seas,

ja kui sul veel vaid tiivad oleks olnud,

me rebiks nende kõrisid,

*

aga paljut me ei mäleta, see mis algas nõrgalt,

saab nõrgalt tugevaks,

see mis koitis sinust, su silmade kalgist,

näeb päevasid ette,

ja teab mil kole kuhtub,

mil hüüab pudine suu, laulab vesipüks,

kui pühib mehiseid aardeid,

pühib merele pühaks,

nõnda tundsin kui sa …,

vedasid oma siledad jalad,

vedasid üle minu omade ja …,

Τάρταρος

And they say to each other in accents of fear,

"Oh, when will the time of fulfilment appear?"
High over them boundless eternity quivers,
And the scythe of Saturnus all-ruthlessly, shivers! 

- Friedrich Schiller, Group From Tartarus

tõde rikutuna näida, su huuli leidnud lapse suu,

nad kasvatasid teda odrast, karaskist,

veetud nägupidi tihnikuid mööda, 

ta nuusutas neis lilli, nulgu, kodumetsa aluspinda,

sohu mattis ta oma naise - sinu,

siin kõneleb tema vari, kõneleb sinuga,

peatu hetkeks, veskitammi kõva kivi,

ta on jahvatanud head, ilusat ja head jahu,

võta see ja vii krantsidele, kõutsidele,

tee midagi, … millestki,

ära näita end valest küljest, nad mäletavad, …,

sinu tegusid, su vaistu, sinu toredust,

kuid meistrile peab saama meistri palk,

klaaspärleid loendades, õhtupäike idast, …,

kelle õhtu?, …, kelle päike?

*

kui nad olid võtnud mind alasti, kogu maailm naeratas,

nad olid saanud kingituse, kõige kaunima,

selle Blake’i iidne võlur, kuldse sirkliga,

ei keelanud mõrvarite näppe minus,

ei neednud neid leiba murdes lastele,

ei murdnud neid võllapuul, kui kogu kael vajus,

kui vajus raske ja pilkase pimeduse sisse,

…,

nad olid valmis sinuks ja sinu luuletuseks,

keegi võttis mütsi peast, keegi langes nuttes põlvili,

surematu aroom viivitas vandeid,

kutsus Surma, kutsus teda teise riiki,

tema troonil paljajalu seisab pühaku kuju,

paljas ja ilma õdedeta,

tema õed olid tähed: Altair, Deneb ja Vega,

suure ja kuuma suve hakul ta tõi katku

ja hüüdis seda oma isa nimega,

tema polnud tulevikku tundnud,

*

veel on veed nii tumedad, 

nende pinnal on sitikate tantsu,

nähtamatu jõud kannab oma loogu, 

veab seda üle madalate põldude,

põldude, mis asuvad madalal,

siin-seal kaldub valgus sulgedena kuutidesse,

kanad ärkavad, võibolla polnud maganudki,

peremeest pole veel kodus, tema matab naist,

kauge metsa taha, mille ees on puud ja rägastik,

roheline nagu kadu ja sitke nagu hommik,

mil ta palus end isade maale lapsi looma,

*

nad peatusid kolletava hiie ees, seadsid sõnu,

seadsid mõneks teiseks korraks,

laibal pole laiba silmi, need on alati inimesel,

valgus vaatab neist, vaatab sust läbi,

kiusab oma rahuga, 

kutsub õhtusse, kutsub Tartarusse,

*

vea nüüd oma vankrit ihu tulega, 

kutsu armastatu koju, anna talle hoolt ja hoolealust,

*

kui hommik tuli, nagu ta ikka tuli,

halli ilu ja jäise otsusega, 

põletas maad veel kalk lugupidamatus,

sest sinu õed ja vennad pole inimsugu,

sinu sugu pole tõeline,

sinu tõde pole …,

…,

naerata nüüd kallis, nad tulevad fotografeerima,

sinu figuur on mullast ja päevapiltnik teab,

tema teab hõbedasooladest ja 16. sajandist,

ta vaatab sind vaatamisega ja näeb,

ja näeb nii, et näevad teisedki, 

sa oled surnud ja igavene, 

*

võibolla tulid sa tarkust tooma, 

kui maalisid maa mustaks,

võibolla kutsusin su selleks …,

siiski peatun veel ja tõmban sõõmu,

roiskuva Baudelaire rooja, tuli viimne riim,

siingi matsin hoora!

Dolonia

vaata valgust sa kaua kaugele,

ei nähta pilvi tõusu eel,

kui tormi tilgad vetel tantsu,

on löönud osad liikvele,

mis muret kandnud tõre meel,

kui laps on oma loomele,

ei jumal seadmust üle tüüri,

nad on ilma naiseta 

siis naisega

ja hiljem kuldse palve ees,

rautab hinge hoolega,

küll vedrutab ja vahutab,

kui liival tuleb ranna hirm,

kui meri tuisku kihutab,

nad on ikka, nad on ilma 

naiseta

siis naisega

ja hiljem kuldse palge ees,

on nemad sinu näoga,

küll kaigu hädalise sõjasarv,

ta tuikel tuksuv veresoon,

ei plagu lehvi tuuleta,

kui tandril tume surmafoon,

metallne varas päevaohtu,

ta õhtut ümber nimeta,

nad on ikka, nad on ilma

naiseta

siis naisega

ja hiljem kuldse surma eel,

ta püksirihma pinguldab,

nüüd tutt-see-pütt, kes laululind,

ta kõneleb kord lauluta,

kes võtnud tolle, 

see ikka on ilma 

naiseta

siis naisega

ja üksi, täitsa tundeta.

Lustile

lihtsuse võti, kuldne kui õhtu, mil päike

oma viimased kiired vanade majade ja kujude vahelt

otse sinu aknasse sirutas,

seal ootel, suu magusust täis,

võibolla su suudlusest, mõnest kommist,

näilikust vaikuse hetkest enne kehade tormi,

ma tuikasin elevusest, rind parajalt kummis,

selg pärlendav, laubal otsusekindel vagu,

kohvi aroom tantsis mööda tuba ringi,

kõditas plaadimängijat, tema lõbusat nõela,

keerlevat-pöörlevat aegumust,

liibus mööda põrandakive, 

raamatute kollaste lehtedega viivitas veidi

ja voogas meie sõõrmetesse,

koos sinu ihade lõhna ja teadmise võluga,

me olime siin ja siin oli meiega,

kõik muu võis käia...

Hegemoonia

siin toredate surmade astangul, süvik enda nimeline,

vajaduste eba-näolises vimmas,

kord paistis tõmmu uduloor, udu kord mainitud,

sealt tulid vormita ja vormiga,

neil olid näod peas, valgemate sugu,

olemuste tuline tera,

jäänuk selle kunagisest varjust,

kui palju soove on soovitud, algne veel mõistatus,

isetu pärapoolne tung, 

nagu seier viljakuivatis, kolme näpuga mees,

pärast pühi istus pohmas hoovil,

iidsete kivikuningate mühul, ristiga märgitud,

*

roheline taevas isutas maad,

kelle kallerdunud hoovil, piirideta inim-tõug,

nad keetsid kooslustest suppi,

tõredad kuid lõbujanused jumalad,

näod paljastanud veretu pilke,

õhk kõrvade vahelt liigutamas kuldset liiva,

selle ajutisus kummunud aja lookvel,

seal püramiidide ja postamentide hieroglüüfses vahas,

nad istusid teed jooma,

kuum nagu isa vits lapse meelel,

selge nagu Niiluse vesi,

nad olid eatud ja kalamehe sugu,

õngede asemel kuningate viljad,

need mis tunnistasid rikkusi ja teadmist,

nad olid tulnud siia, et jääda,

Lõbutüdruk

Toredate piigade seas ma küll taevast ei nea,

Stromkal pühitsetud tuuli, kui uued,

püüdma ei lasu, 

ei koera jälg liival mu armastust tasu,

ma olen marmorist mees,

siin siis tuleb tund mil kõva,

hing kui rusub,

paljut usub

aga vaatele ei leia selga,

mil toetus on eluline vale,

nad tulid paadiga, mille teinud kihar,

jumal kui suri,

seal me katsusime võõrast nahka,

kuldne oma, naeratus nii valge,

loomingule,

ja nüüd siin filosoofia välul,

panges värske lehmapiim,

valgem kui unistus,

ma tänan aegu pimedaid ja säravaid,

soolaväljad, kuuma kuuse nulud,

mägede masajad juured,

seal mu hing, 

see kasvab tuhandetest kokku,

kuni üheks.

Ilusad igatsused

Ma püüdsin su enesesse, 

kodukant kui päiksekuld 

su arm-põsksel ehedusel,

siiski siin veel kord kaigub,

suu mis suudeld tuhandeid huuli,

nüüd küsib sinu juurde,

sa usaldusse uppu,

ei nööri, ei kuppu,

pilk, mis küsind luba,

ma olen siin,

ma olen teisiti,

leia mind.

Virgujate päevahüüd

pühendet Minni Riarile

Meil kuldseid laineid loksund ammu,

ei keegi meiega pea sammu,

kui tuli suitsune ja takkus,

see suvi meie varbaid lakkus,

näe metsalisi, vaime-kolle,

ei kohta silmapiiril lolle,

on aeg vaid pidupäeva hümn,

kord kinkind ilmale su sünd,

ja lapse silm kui seletaks,

kõik deemonid ta peletaks,

sest lahkus pole hinna asi,

ei südamlikkus ükski masin,

sel öösil katku laulus hing,

kui jalast lendab vana king,

et uue silma pilk sul leida,

sa ära oma rõõmu peida

ja kinkimine on me teema,

ei kole kuri tule keema

kui sina valid endas enda,

siis kõik on nagu õde-venda.

Melinoë

Sel hukku kantu kannapöördel, naeratus,

ta sisenenud paradiisi,

emad olid jäänud maha, isad, naised, mehed,

silmadeta lapsed, mitte pimedad,

vaid teadja sugu nimeta, seal öösis,

kaluriputka mere ääres,

meri mis kandnud Zarathustrat, 

tal hobuse nägu,

sa oled ülim, mitte inimene,

lase surra kärbse sool,

nende jumalal pole tuld, 

unenäod kui hullu mantel, 

vaimudega kõnelevad targad,

siin koirohumaal lõppeb kohe kuri

ja sünnib igaviku valgus,

selle avarus on sinu nägu.

Tulevi

su südametu vallatlus, mu usku ehk kõvendaks,

kui muutus tulistjalu, mõrvanud on hinge,

seal nägid Hadese lapsi, silmad kukaldes,

jalad käte asemel, siiski kaunimad kui inglid,

neil olid lõputud otsija silmad

ja nad veetsid aega ärkvel magades,

mu reaalsus pahaaimamatu, kutsund pittu,

säänne toredus on võrdväärne uue sünni aimdusega,

siit tulevad kullad ja kullid, nende kandja-sugu,

veatud nokad kriiskeks valmis, luudest mis laenatud

ja luudadel mis…,

ma võtsin päevad vabaks, et olla olemas,

päikese ja nelja taeva all,

siin kustuvad Apollo tuled, kaikuv kükloobi silm,

pisar kui järv, selle langemise taak,

siiski ilu ja heitlus, mis jäänud eilsesse,

nagu tuli, mis Hadese laste silmis,

tulevik tule ilus, nagu sina,

kes sa kohe oled siin.

Cordoba

su suudlused mu peale,

naerata, sa ilusa iha pikk..., 

kallerdis on armastus, 

mina olen maias,

suvi kutsub kuu-kuma-kuuli,

näita mu valede maketti,

nüüd puhtaks puhu, 

kallis kauge planeet,

ahvi moodi häälitsusi, 

suru sõrmed tugevamalt, 

ma kasvatan vaimu, 

kord Cordobas näeme. 

KELLAMEHE PALVE

kellamehe palve, ta ju lunind armu,

nüüd musta varju meres, 

kuldne gloria, pisku taskus,

kõht hele, pisarad palgel, 

ta naeratusi meeletuna 

torni otsast pildund,

kui kohutatu hingitsusis veeta mõni...,

minut või seisak selle ja olemise vahel, 

ta vaikselt kannatas..., ja üksindus..., 

kui kole kannapööre, Niiluse delta, 

nüüd jooksis mööda selle piiga sääri, 

kelle kodu jäänud südamesse,

see maelstormne üle-parda-heide,

suhetesse kuhtuv kuninglikkus, 

kogukas pagas - seda me ei vali,

siit tuleb üks tubli turakas, 

veiniklaasi ja muretu pärastlõunaga, 

edasi olgu puudutuste õrn, 

ma tulen sinu sisse, 

sa vist juba tead. 

ÖÖBIKULE

Ant love is to myn herte gon with one spere so kene!
Nyht ant day my blod hit drynkes. Myn herte deth me tene.

- When The Nightingale Sings

pikale veninud armuhõng, ei mängu sellest leia,

kui vidut ketrajale lõng ja pisit suve heina,

igaviku öö on rüppes, aroome nagu kulda kalla,

alla hinge sügavusse tõtta, su noorik laula,

seal pudenenu südant otsi, ta keeldu kukkund tulevik,

kui lapsemeelne idu, selle suve, suure surma seeme,

mis elu hakkand looma!

PALLASE KÜMBLUS

Come forth, Minerva; from whose golden helm 
Red lightning glances on th' unhallow'd realm: 
Come forth, Minerva; pleas'd with wars' alarms, 
The bounding courser, and the clang of arms. 
This day, ye maids, the cleansing water bring, 
Not from the river, but the crystal spring.

- Kallimachos, Pallase kümblus

kaval nagu rebane, ta kõhutas naerda,

vats nagu vimma-kevad,

kole naeratus suul,

hambad nagu preeriakoerad,

tulnud värsket õhku nuusutama,

keel lutsutamas uljaid sõnu,

teiste maade, rahvaste ja kultuuriruumide sõnu,

sõnad, millest pidi vaikima aga ei saanud,

need teadjad sõnad,

need teadjamad,

aga poole päeva valingus, rohuliblesid loendades, 

loendas ta oma elupäevi, nende veetlust,

nende veetluste osalisi, 

kelle silmi ta nüüd veel ainult unedes mäletas,

unedes mis kuulusid teistele,

seal pidurdamatu voo ja tungi aistingul,

korrutas ta hääletult seda mõtet,

mõtet, mis prussakast Kanti tegi,

mõtet, mis hävingu rindelt väsinuid koju toob,

seda koos veetmise mõtet,

võibolla isegi armastuse mõtet,

ja see pakkus talle südamest nalja,

nalja nabani.

TUNNI-TUNDJATELE

seotuna meie läbinägelikkusest 

leida neid kauneid hetki, 

ei pööra keegi oma öökullipead,

salaja nagu röövel udus,

Buchenwaldi näljahädaline,

lõksud jalgade küljes, 

õhku väheks jäänud meie otsuste ees,

maailma kandjatele kandadele,

siin ma tulen nagu tuul,

keerutan lehti nagu lehma räpane suu,

seotuna oskusest leida viisi kurtide silmist,

pööran ma oma pea taeva poole,

mitte tähti ei leia ma säält,

vaid suure ja laia avaruse,

ruum, mis on nii puhas, 

et kõik need hoonid kustuvad lõppemise läpatuses,

seal siristan ma inimese linnulaulu,

otse vandersellist jumalaks,

ood minu kasvule, 

selle kasvu sihile,

jõuda enamate riiki.

•

Perestroika aegu, 

kui vabadused kõhetasid orjarüüd,

silmasin seltsimehelikku vannet,

kõndimas teadvuse vaba-valla-volis,

tema kere nagu kannelüür, 

otstest kahar nagu pidune noorik,

laia lepa talvine paindumine,

see tõi teda koju, ei miski muu,

kandvatele okstele asetas ta oma vinnutuse,

nagu salaja roosiks närtsiv ilu,

oksad mis olid tema naise käed,

seal see naine seisis valuta vaikides,

valu mida polnud veel leitud,

võibolla polnud olemaski.

•

sihverplaat tuli saksa Zifferblattist,

numbrid tulid enne,

nagu enne mis täitumatu isuga neeland ruumi,

aja-kurjad jumalad, 

aretatud teistest ajatutest jumalatest,

nende vaadet ei piirand ükski üksindus,

nagu emaneerumise eba-tehislikkus,

kõditab see nende närve, kes kontrolli ei talu,

see viib su järvele ja jätab üksi,

see sööb sinust selle mida antiik ei teadnud,

see köhatab vaikuse lämmatuses,

kahurid laskevalmis, revolvrid laetud,

see lapsendab su visaduse,

visandab sind elusse,

aga vot armastust see ei talu.

•

miks ta roheline on?

sest kõdu kannab hingi

ja hing tuleb südamest,

punane on valede värv

ja hing on see mis valedest järele jääb,

aga sina ju hinge ei tahaks,

see pole sinu moodi,

mina olen nii ütelnud ja mina tean,

nüüd on vapra virgumise tund,

seal - sellel kuldsel plaadil,

sinu valede kõrval, 

ühest teiseks saanud,

nagu ballett, millel pole rahvust.