minu tee viib kõrbe kuuma,
kui halli linnu viimne viirg,
mai udu linna keskmest,
seal tuisku ja tormi…,
kus sajajalgne trummi taob,
olen vihkav armastuse saadik,
mul ürp kui riitus - koduta,
sõitsin juuksed lahti
ja kinkisin viimase lille endale
seal koirohumaal.
*
Lapsed kelle sündi ma pole näinud,
igatsus mida väldib vanaduse süda,
ta sõi ja jõi end pildituks,
tema polnud härrasmees
ja tema pole daam,
vaid demonstrant Pariisi veristel tänavatel,
kusagil Seine ääres,
kas vana arm ka roostetab?
ma loodan põrgu-tuule-valule,
mis äratanud valget lootust,
tema tuli püha tule
ja kauni üksindusega.
No comments:
Post a Comment