Pasadena põetaja

Hurkle-durkle kui vaatan su poole,
tõeline Põhi asub südames,
minu kompass suunda ei näita,

kuid võib võluda ohtu aimamatu

ja seada ta ainsamale, ainsamale,

teele, aseta mind kui valget küünalt,

aseta mind ja võta mind ära!

Ta elas leepratõbistega, 

koltunud silmaalused ja puder-maks,

vana Maa ja Uus, 

kui suled silmad siis näeme teda koos,

koos allutab ta meresid,

koos viibutab ta Poseidoni tridenti,

koos hullutab ta lainte-lõunal kalurirahvast,

rannal pikutab tuhat karpi,

haisvad adruvallid kusagilt laulust,

mõdu mekib hingevalus udutajaid,

kui kohtusime pilke,

sa neelatasid varmsalt,

mul sõnu leida oli härm,

kui udar suus, ma kaotand olin

kõnevõime, su rind paisus uhkusest,

me olime kaldalt kaldale,

alles veel hõbevärav päratu

ja lapsed kes õunapuuaias,

elu tuli tusatunde tagant,

piilus viire laiult pilve varjust,

piilus pilluva päekesena,

mina võtsin sinu suudlust oodata,

kannatliku Ozymandiasena,

kuningate kuningas, kui

salapõrgu heitlusist valla,

päästnud enda keha ja

äratanud vaimu, nüüd

tulla tubli kodu, see oma

ja kõik mis kustumise järgne,

sünnimaja ohked, kui

lapsed pistnud pea välja

ja mõistnud olemise taaka,

see rohkem kingituse moodi,

sina kinnitasid keha ja

meie armastust, kui

vana aisa moodi ma

pildusin…,

siingi tantsis võlutud ampelmann

mu rinnus tantsu, 

tema pudelid olid kaelupidi,

näritud piprad ilase ketina,

kasukas ürdi-vene nõialt,

lihtne olla sinu mõrsja,

kui saadanale pruuti võlut

aganate ja ahtra suuvoodriga,

hiljem me koiname,

armatseme uuel meelel,

su vabavallavoli on kindel,

me tulime siia kokku-looma,

nüüd tantsi mulle varte tantsu,

mu kevad on alanud.