kellel pole midagi pistmist meiega,
nende “esimestega”,
kui südamlikud sõnad vängetega asendusid,
perspektiivid lumega sulanud,
aasta mille taolist leiad vaid kimääri küljest,
paljusus needmas neid neelajaid,
nad pole tulnud siia ilmalikku teed,
kui koherentne muusika,
naised viilimas saviaugu äärel,
Michelangelo mustkunstnikuna,
loomas etikette,
kohe sünnib Jeesus, sureb,
siis sünnib taas, pime on,
keegi pange tuli põlema,
neid jumalikke molekule on kistud küll,
Pontiuse uhkus viis…,
nüüd haudu küüni, ristita või millega?
kui udune usk tõi valgust sisse,
nagu saun ja leil ja keris
ja see teine tüüp kes,
ust liiga kaua lahti hoidis.
•
Nimetagem teda Taavetiks,
kui hiiglane ja tola,
kes enese kuulsust Koljatina,
kuhugi laeva ninasse lasi paigutada,
nagu vähetuntud ja varmas kirjanduskriitik,
teadmas palju teooriat,
kuid lahinguid ja verevalamist mitte,
ilusaid sõnu toomas hulluse piirilt,
ei loogikale peaga vannu,
vaid asetatud nimeta kujule,
tähe mitte väljendusena, x,
nad tahtsid veel
aga veel läheb maksma,
hea poisi hinda.
•
Kas sina oled see hea poiss,
turned evil,
must ingel - heade kavatsustega,
nad tahavad teese ja antiteese,
koguaeg nad ilastavad,
vormide ja vormituste vahel,
seal on nende kodu,
mitte meie - esimeste,
seal püüdleb limbotar,
nagu Meistri Margarita,
ühes käes peekrit,
teises kolvi tasakaalustada,
päid veel lõikamata,
nõidus kütketa,
vampiirid kõik magavad,
sealt tuleb balli ülem,
kõigi maailma trammide verine juht,
rikkam kui Buddha,
kaunim kui kuldne öö Aafrika tasandikul,
lõvi silmadega,
nurrumata hümni,
surmale sest elu tuleb pärast,
kas alustagem?
•
Pidasin kärbseid silmas,
mitte nende jumalat,
seegi vast fiktsioon,
oopiumikõrbe natuur,
sündinud türgi-vene sõjast,
või nende saunadest,
mõrsja-pidustused Vallikraavis,
ahvisime teisi tulijaid,
frakid kõik viltu,
kõik sabadeta pingviinid,
enne kui kilu serveeritakse muna
ja halbade õnnitlustega,
demokraatia sünnib igatsusest,
igatsusest vabaduse järgi.
•
Kui nad olid maailma avastanud,
sõid nad inimesed ära
ja jätsid hingedega olendid,
siin me nüüd oleme,
millegi uue lävel, jalamil,
pead puntrast lahti,
südamed valla,
koorumas teise poole valuks,
pooli nimetamata,
hübriidne krüptilisus vaskratsaniku ninal,
see oli sitt, sitt mis sitt,
mis enam kunagi alla ei tule,
enne kui vihm teda sealt alla ei pese,
ja meid polnud olemaski,
ja meid tuli teha,
valmis nagu pühapäevane pannkook,
invaliidist lapse peenutsemisega,
pillates panni maha
ja süüdistades teisi.
•
Külma õhtu keeld oli,
et ei keelaks,
siis me teadsime et vastuhakk ei püsi,
ei püsima saa jääda,
neid oli neli,
nagu vasikad kulli silmadega,
heidetud madala vormi
tõusu-eelsesse seisundisse,
pidasime silmas seekord,
veidi valjemalt,
et munadeta sa lapsi ei tee,
nii et mingem mehistugem,
ajagem udarad rivvi
ja heietused saunarahvale,
siit tuleb farss nagu koomika vaenlane,
vihane vaenlane, vihavaenlane,
sama ürp kuid üksik,
pole ärganud mõistmisele,
et kaks + kaks pole neli,
pole juba aastaid olnud.
•
Tule laula nüüd kaasa hetke laulu,
mida ostis mees mustas,
peietas küünlavaha sametile,
krooksus veini peale
ja ütles kristuse kohta halvasti,
ise ei teadnud aabitsatki,
Aadam oli kurb nimi temale,
aga eks Evani jõuab see kes…,
tuleb suurejooneline üritus,
inglid ja…, sina,
kes sa läbi talve minuga jooksid,
minu ja hullumeelsusega,
vaatasid mu vasikasilmi,
mu kullisilmi, neid rivis udaraid
ja ei peatunud hetkekski,
ainult puhta valguse ilminguna,
liikusid mu ümber,
Kundalini serpent, mina ka.
•
Siis me ärkasime valust,
igaviku paljale rinnale,
nagu halli kassi pärastlõuna,
mil meiegi tuisk tõi kodutunde.
No comments:
Post a Comment