kui ameteid sa kandnud risti-põiki,
nad hüüdnud sind maakuulajaks,
teised panid soojadele südametele jääd hulka,
sina istutasid potilille, kintsugi,
nad vaatasid sind kui ateljeed,
mille lagi oli kummis niiskusest
ja aknad karjusid …, järele,
aga sa ei vandunud hella,
ei hüüdnud armastuse koitu,
mil stalker-roheline puudutus sind köitis,
sind köitis teise ilma külge.
*
Samaväärse innuga võis sabagi lõigata,
nad pidid aru saama, et lennata,
mina surin homset surma,
surin eluga.
*
Pudeli puhtus mille leiad allikalt,
on tema allkiri,
selle jätnud mees töötas põllul,
jõi piima klaasist ja sõi Kirde saia,
tuhat tugevat tammi kandis ta endaga,
näris päevavalgust õhtuteks
ja luunjas tulevikku oma heaks,
kõik seitse taevast said patuseks,
ta nägi: lendavaid tuleharke,
nende madusid,
kuid mis enam - üleelusuurust
toasussides poeeti,
valge õis rinnas, peet pihus,
kui pudelita saarlane.
*
Meie vesi kutsus kodutuid,
kui reaalsus-saabas verine,
mokad lõhki, kannataja priius,
mis polegi nagu seda,
ta otsis õigustust,
et elamisele mitte jalgu jääda,
kui soovis naist õhtupunaks,
suunda selget ja…,
näritud seakamarat hallitusjuustuga,
koor veel peal ja hais nii virk.
*
Aga armastus nii tulebki,
külmalt, kuumalt, kalgilt,
nagu marmorist imik klaveri peal,
kusagil mõisas kus mõrvalugusid kuulati,
kusagil Tondi akveduktil,
lõbutüdruku naeratus ilmel,
ilm nagu tuhat kõutsi,
kõigil kirbud ja hommik…,
mis paneb aja tagasi mõtlema,
seal me kurameerisime,
kui kahvel kukkus ja nuga otsa,
kui saladus langes peost välja,
kui muna praadis päikesega võidu,
kui pilvi…, ma vaatlesin,
lootuses kodu tunda,
sind ma vaatasin ja …,
midagi polnud ütelda.
No comments:
Post a Comment