udused kaldanõlvad ja männid,
seal virutasid jumalate padu,
nende hooletu armsusega,
nende Toonela juttu,
selle aroomi,
kui tuhat valget inglit,
kõik korraga tõstsid lusika suule
ja luristasid valget piima,
vaskne kodukootus,
sinu piimased nibud,
nendel pikutav õndsus,
ja salajasi ootus,
et tuleb imeline talv,
veel imelisem suvi,
korraldaja jummel -
kosmiline vägi,
toob kohale kehad
ja muu esmavajaliku,
et siis piduse pärastlõuna
vabalt võtta ja “ära teha”,
mis see inimese loomine ikka ole,
kui mustast valgeks
ja valgest mustaks,
seda arvati,
kuid tänane jumal,
see prisma pannud vahele,
meil värviline kodutunne
ja surm kui flickering.
•
Punkt on surevate seas,
nagu lõrisev draakon,
ta valvab oma aardeid,
pikalt üksindust ei vao,
kui tigu kellel puudu koda,
kui taevapiltnik taevata,
ta puurib silmi mikroskoopi,
õhtul kallistab naist,
kes teist korda ei tule,
nad olid vannutatud lahku,
siis siidi side lõuapooleks,
ta süda jäetud võõra hooleks,
kas kodu annad kullata,
kui hõlp - nii armsa mullata,
mis lõhnab nagu vaadikali,
ta suust ei tulnud seda sõna,
kui kergeks saanud vana aim,
et uue manu panna tanu.
•
Siingi me peatusime enne kõike,
hingasime sisse veatut loodust,
selle hõlmad-nii-lahti pidupäeva
ja tantsisime riituslikult,
nagu vanad nõiad,
Walsburgi kohtunikud,
üks käsi mis tapab,
teine mis sureb,
joonud allikast,
otse ja vabandamata,
ütleb ta sõna,
nagu Araabia Lawrence,
ei kõneta teda kaduvik,
vaid pidev sünni ja loomise hetk,
ta on naine,
ta on looja.
•
Pärast kodus pidasime…,
vedasime oksad ja ketid,
surusime ankru maasse,
siia planeedile teemegi kodu,
naitu mu vimmatusega,
kui naitumise soovi,
sa oled laitmatu,
kui naitumise soovi,
ma panen tule ahju,
keedan molluskid
ja ootan põlevat laeva
uduse mere pealt,
kui tuled särisevi lõugu,
värisevi huuli,
ma panen liigutama tuuli,
kõik männid siin metsas
panen laulma,
su armastuse tooni.
•
Ja hiljem tuled sa tuppa,
küsid küsimuse:
kas minust veel hoolid?
No comments:
Post a Comment