Su valgus on tulnud välja,
kui koolnu tarkus talve rüül,
kes pimedust ei mäleta,
see elab…, kurja naisega,
kuid meie teadsime laulu luua,
kui uue ilma püsiv tuul,
soe ja sooja koha pealt,
rand ja rannaliiv, klibugi,
eile matsin üht,
teist nutsin taga,
kuid rumalusel on aja hind,
nüüd me mängime pikka mängu,
lahkus kui tähekuma,
paitab mu uue…, sinu põski,
ja maasikad maitsevad kooreta,
hüva igatsusi
ja hüva valda,
nad tantsisivad pulmatantsu,
kui rusikale maias mops,
riputatud varna,
ja koopas kus redutasin hingi,
nüüd kustutasin tule
ja igaveseks lahkusin sealt,
puudutasin tulevikku õrnalt,
ta naeratas
ja võttis mu ümbert,
nii nagu õige,
tõeliselt õige,
unustatud südame pealt.
No comments:
Post a Comment