aroom kui kustub elamise koopais,
ta naljatles sõrmega mu juukseid,
puudutus kui lepa maik,
kauge siivutu kaja sellest laulust,
mida igaüks ei teadnud,
nemad olid varjunud ohu eest ellu,
seal nägid neid kõik kodu
ja kodus olevad asjad,
nõelata plaadimängija, suur
kitse moodi kuju, mantel
selle sarvel, küünla moodi
puudritoos, külmkapp
ja valu kui pigistati pompoone,
kohe kui armastus end külje alla
sättis, võttis ta end paljaks,
nagu sunnita egiptlane, printsess,
see Kleopatra, võim
löönud pähe, minul
veri…, hakkamas on öö,
siin on tee ja on rist,
hõbe on ja valu on ka,
aga valuga sa edasi ei saa,
selle jätad Charonile koos sentide
ja pastillidega mida Zavoodis
baaridaamile tipiks jätsid,
kõik need vanad elud, kõik
need vanad janud ja isud ja
ihad, sest sa oled tulijate manu
ja nemad ei sea kombeid hargi
otsa, nemad on isade ja emadeta,
nemad on sinu ja tema võtmed,
kuld on nende harjal, hari
selle ukse ees, mida
sa veel avanud pole,
vaata sisse, vaata sisse,
seal nad kilkavad õunpuu okstes,
lapsehäälsed, roosid igaviku aias,
külm padrik lavendrit ja ürte,
kõigil võõrapärased nimed ja figuur,
sada aastat üksildust, aga
ühtegi kobarat neist hapudest,
neist viinamarjadest, mida keel
ei unu, mille väätidesse ta punund
minu kohvri ja koha, ma tulin
pika ilu ja pilliga, pill kui
relv, ilusate sõnade ja uskumustega,
närind hävingu kõla, nagu
paks sööklatädi kelle näolapp…,
see kutsus jumalate juurde,
aga meie silitused olid magma laadi,
titaanide ketid, nende piitsutuste ulm,
Uranos õgimas oma lapsi,
sõrmed rasvased ja enne jõule,
pidamas paastust kõnet, sõrmus
sõrmes usuta abielust, nagu
su süda mis abitult pealt vaatas,
kui mu lahkumise räpane selg
ei kuulnud enam su koputust,
sina jäid üksikute sekka, ma
panin kodu ukse lukku, nad
käisid pinda, sind ei tulnud
ja õhtu veerel kandis tänav
teise elu armastajaid.
No comments:
Post a Comment