kallerdunud sügavale maakoorde,
nägi silmadeta tumedat universumi
ja patja pakkus koolnutele,
patha lõhnaline kallim keerdus maona,
armatsesime lõpuni, uue alguseni,
tubli tuhat tuhka, nagu kartulitel näod,
nad olid meie varjud,
valge maailma sügavad vaod,
toredad künkad kui kuningale troon,
seal said kokku roos ja tuli,
armatsesime lõpuni, uue alguseni.
No comments:
Post a Comment