millest kohe kuidagi ei väsi,
sätin eksootilise linnuna kodu,
oma inim-nokaga tõstan riided,
inim-tiibadega küpsetan road,
raguu lõhna täis on toad,
sa oled imeline,
siis passin nähtamatut aja liiva,
meenutan kodukanti, jahedust,
üksinduse veatust,
ja et on saanud küll,
nüüd on minu aeg,
võtta vastu,
siis sa tulid nagu…,
pole sõnugi, kistud kuskilt…,
aja ja ruumi vahe-alalt,
särava hinge ja heade soovide kandja,
jalas need püksid,
seljas see särk,
ja tunne millele sõrme ei osuta,
näppu ei pane,
peas need juuksed,
kaelal see lõhn,
mis hiljem mu huuli kõrvetab,
nagu südant oleks kandnud,
värvinud punasest valgeks,
nagu roosi oleks katsund,
silmi avanud vee all,
kustutanud puhudes küünla,
immanud selle vinget aroomi,
at the top of my head,
keegi kes, kes alustanud kooli,
nüüd me magame,
puudutame midagi õrna
…, ja midagi ilusat,
kui maha jääd, siis…,
tuleb tuhat ja tuline,
need on tema sõnad,
need on tema liigutused,
need on kallerdunud vahvused,
kui unustati (mõlema)
näotu minevik,
sealt poolt toodu,
keegi ära-poodu,
hommikul tood sa mind kohale,
kas näed?…, juba sajab,
tuleb torm,
ja tuiskab kõik täis,
et sa minu kõrvale jääks,
nagu unine shamaan,
ma keeran kraanist jäist vett,
keedan kohvi,
avan uksed,
loobun unest nagu ärganud mees,
kes usaldab ja teab,
et iga suure valu taga on võit
ja selle võidu värv oled sina,
sa ringutad nagu grazia,
at the bottom of my bed,
kui suudled mind suule,
ei lahkugi, ei imestu,
ei looda, ei unista,
kuulen su hingamist,
peidan su näo enda kätega,
peekaboo,
su nägu oli varjatud,
siis tuli pisar,
nagu õnne valatud kristall,
ja tänu täis on kogu tuba,
sul minu armastamiseks antud luba,
kes andis?…,
ta nimesid ei kanna,
võibolla ei kanna riideidki,
nagu sina kes sa ringutad,
ja pean tunnistama loodust,
selle lumma ja võlu,
ma olen avastanud maailma,
uus universum on maganud mu kõrval,
naeratus kui suve lõpp,
nahk nagu talisuplus,
kohe saame sooja,
tule koju looja.
Ma olen valmis.
No comments:
Post a Comment