kus mineviku udu,
kohe, kohe hääbuv,
seda sa kostsid, kuid kas -
ja igaveseks,
miski pole igaveseks,
siis panid sa mu silmad jõkke,
teiste krabiliste sekka,
libedate ja sammaldunud kivide sekka,
nagu tuline jugapuu vananaistesuvel,
sa heitsid mitmega…,
siiski tulin su juurde tagasi,
mõni lubadus kantud pilvedel,
mõni leivake murtud jõesängi,
partide kuningriik tulgu,
kui võtan sind kui elementi,
lahkuse peidetud süda,
siis sidusime lahti paelad ja vöö
ja võtsime oma ihud paljaks,
laetuna marmorlikust libedusest,
usin tõusupööriöö ja sinu huuled,
need kastmas ajatuse vooge,
noodid laulsid jõe laulu,
su silmad,
märja suvelõpu igatsus,
siis alles algab see tõeline,
kui talvitujate hõimuhüüd
äratanud rahvaid,
äratanud sinugi
ja minust ja sinust
on saamas taas meie.
No comments:
Post a Comment