saar selle kristallses meres,
Orizaba mäel nägid sa taime,
selle vormis kajas sinu taltsutamatu lõbujanu,
mina olin vana rahu ise,
sundida järjekorda kiirustama,
et siis vekslite paberipuru mööda ilma laiali,
vene sõdur, tulnud puhkama,
kustutas koni nagu Kaukaasia vangis,
film mitte asupaik,
ruum mitte koht,
aeg mitte hetk,
nüüd tuli veel lapsi leida,
kellele jäätunud mahla kinkida,
mandlinahksed kiri-piri-kihvad,
ähvardavalt avanenud ampsuks,
siinne tänutunne on asendamatu,
nagu siis kui õhtul su musti lokke nägin,
silmad minu suunas, keel õieli,
kodu on tulnud taeva riiki,
kui puudutasin sind ja sinu…
No comments:
Post a Comment