Kuhu kõnnib mu laul?

Surevate jõgede paljusus

andis mõista, et siingi tuleb kaotusi

vastu võtta austusega,

et kaotusis leiab suur kosmiline vägi

sinu väärtust testimata,

et sinagi olla Suure Kalju

ja väikese hüti ära-arvamatu valvur,

kui kõik preeriakoerad nuhutasid öösi,

nuhutasid kulla riba kivis,

maailmatuma veeni,

rohulible mesilinnu all,

vajunud õietolmu 

ja unind vaha käes,

sipelgaõgija päikese leemes,

kährik-koonlane hundipilguga

vaatamas üle kõik naervad põõsastikud,

et sinagi tantsid universaalset tantsu,

teadmata kuhu asetub järgmine samm,

kanuu kärestikus,

aher veetud su kontrollimatu selgusega,

nemadki púüdsid püüdmatut, 

need värvitud mehed ja naised,

need kojas ja suits,

need haiged ja võõrad maad,

milledest sa maalides vaid aimu saad,

suletud on vaid uks mida sa ei ava,

niimoodi saabub kulli ja kotka riik,

vaba ja suline, 

mõistmata mõistatust ollakse ka loobunud,

loobunud mõistmisest,

ja istandustest kus su isa ja isa-isa koonluid vahtisid,

said paremate päevade igatsevad valvurid,

surnumatjad saadetud perede järele,

surnutele keda enam ei kuuldud,

kuid kuu ja tema kleidisaba peitsid neiski

tuleviku kauast laulu,

hõimulapse lalin kajamas punasest kivist seinal,

valge värviga tembeldatud kädin,

kui surus käsi vastu kivi käsi,

pani pea vastu mulla pead,

puutus huuli vastu künka huuli,

sealgi võttis vapper minus ühe tunde,

ühe taju, et koos on…, 

lõbusam.