kui paned pea minu sülle,
nagu pestud hoolivus,
kus bonnienclydelikult,
kus salavaluvaljult sa
langemise asemel tõused,
nagu kaldale uhutud vaal
ja tema hingetõmbed,
kopsud voltimas kokku
nagu kahtlane pill,
sa pesid pead minu…,
õhtu tuli kukejalul,
reetis oma venna
ja keeldus lahkumast,
sina olid peatujate rännak,
mina olin rändajate peatus,
mõlemad kohutava universumi
kohutavad lapsed,
iigatavad suud,
mekutused kalendripäevadena
maha tõmmatud,
nüüd suudluste asemel,
sealt särab ühe hing.
*
Nad panid vana vakstu asemel lina
ja laud oli kaetud,
teravad jõululaulud saatsid
teravaid pilke, nagu
uhuv laevavrakk, tükid
pilla-palla, seep see hing.
*
Aga meie lapsed olid vabadus,
tulnud koitva öö usust,
ei nemad pööranud kahasse
teadvuse tormavat vankrit,
sõitnud läbi linna nagu
värdjalik, nagu polyphon
musikwerke, hammasteta
mbira, udu tuiskas
avatud aknast sisse
ja me ei saanudki teada
kust muusika tuleb, kus
olid lapsed, kes olla vabadus.
*
Kell oli triibu-kata,
seier õiena keerdumas ümber,
keerdumas ümber
galligraafiliseltesitletudnumbrite,
et visata mulle vanust,
tordina pean mainima,
näkku,
siingi katsusin olemise
vahedat tera, tema
sõnad piitsutasid mind,
piitsutasid Nietzsche hobesena.
*
Kelle gee n ius on vahedeta,
nagu laps pärastlõunal,
nende aabitsa klotsidega,
ehitamas kodu, tulevikule,
kus mullaste näppude kaasa,
kutsub lumepallisupile,
õhtuks ootab prantsuse kirjandus,
klassika, armastus oli ümbrikus,
tempel peal, kuupäev all,
allkirjad kõrvuti,
vigane mõistmine,
et koos on parem.
*
Aga siin me seda mängu ei mängi,
sa tulid enesehävitusrelvana,
tülgastava ilu vemmalvärss,
valus nagu mõrkjas keel,
selle lihane tipp,
kergem kui
sureva kaelkirjaku hüüd,
nüüd juba kodust lasknud lahti,
sinu sõbrad on valusad,
su valu on su sõber,
mina tulin täna armastuse riiki,
füsiognoomia mudita,
nagu sanskriti keiser, lõvi,
teise maailma…,
ja ma tulin koos sinuga.
No comments:
Post a Comment