mis kõigub lapsekingades,
ma eile surnud mitut surma,
kui päästja-ingel paelata,
kuid kohutava ilu nimel elada,
sedap kutsutakse vooruslikkuseks,
nad koerad pannud ketti,
meil põrgul üheksa ringi,
aga sina pole nendes,
mu kallis, oh mu kallis,
sinu tõstsime kaugele-kõrgele,
kui vetelpäästja Pariisi basseini äärel,
tornis kõlgutamas jalgu,
rind päikse-peeti purpur,
õhtud veini pokaali taga,
küünlal huule jäljed,
ja su nägu kui veatu glasuur,
veatu ja vooruslik,
naitu minuga kui hing,
mis kehale on saatjaks,
mis kehale on…,
sa oled maailma saladus,
müstika, mis tulnud päevavalgele,
kauni küünla-kõrbe-laual,
porgandi ja crossainti puru liivana,
meie käed leidsid üksteise juurest,
leidsid äratundmise
ja õhtu algas uue eluga,
sind ma teadsin Aadamast.
*
Me võtsime saiad sahvritest,
kuldse kuma Itaalia vanikutelt,
nende plekid ja hapuka aroomi,
sõitsime fontäänide kuningriiki,
su jalad ei kandnud,
mul puredad olid hambad,
kontsud ja präänikud,
sind vaatasin kui riiukukke,
keda armastasin ja veel,
siis säutsus ritsik-lind piinapõõsast
ja me rääkisime lapseteost,
neid püüti peita,
hinged oma nähtamatusega,
tuleviku rüü seljas,
emade, isade näod ikoonidel,
jumala märk küljes,
mitte see inimese oma,
vaid enamat ja veel.
*
Minevik polnud nii lahke,
ei olnud mina selle minevikuga,
nüüd kella triipe piristades,
vaatlen aega kui kassi samme,
pimeduses need sammud,
keldrist kostab terrori unelm,
niiske vaikus,
rübedad stalagdiidid,
kes kunagi ei kasva,
vaid ootavad oma helituis kojas,
olemise ja tulemise vari-riigis,
seal nagu Pikksuka suvilas,
maja nagu kreegi keiser,
pilla-palla pillerkaar,
uks siin ja aken seal,
nooks and crannies,
nurgataguste linkide küljes,
seal ripuvad nende laste joonistused,
kes igavikule astuvad oma pehmete,
nii pehmete kassi sammudega.
*
Siingi tuleb piime veskist,
jahune sõber,
nägu nagu traktor,
ilus ja punane inglise International,
ilma katuseta,
nupp mida nokkinud on mitu lindu,
selline on mu sõber,
kes teab mis vahe on majal ja majakal,
kodu oli kooriga koda,
ta suhtles oma emade keeles,
kuid kuidas mees oskas kõhtu täita,
kreeklase aplombi ja Dianaliku võluga,
neid me väärtustame,
kuidas kuldab kõlakastist heli,
kuidas kastab vaarikaid musklis mees,
tema sooned kui pisikesed ojad,
nendes kujutlusis armu-kajakad,
kes püüavad meestega võidu kala,
nagu suur sula mis jõuab varsti jõkke,
ta süda kasvab armumise taktis.
*
Ma pole lahkujate tõugu,
olen lambavill piina-õhtul,
kui saladusi otsind noorus,
kui jaani-huiked ristikheinas,
ma olen sinuga lõputuse sängis,
kui elu on eland mitut mind
ja kokku viinud su tuhandet pilku,
me tulime aastalõpu toast ja vindu,
kui kurivaimu nahka teadsin,
sind hoidsin kurjast eemal,
meie kristall on tulevik,
ja siingi kui sõrmi sidund hetk,
mind kutsus sinu juurde see…,
see ainumas armastuse retk,
mille alustanud α ja ω.
*
Nüüd alustagem perekonda,
mis kutsund tähtede seast,
mis silmuseta põgenejaid ei vaja,
meie reliikvia on vabadus,
kas suudad uskuda,
kui vaatan sinu silmi,
meie taga on inglite väed,
nad purjus maailma rõõmust,
ja meie ja veel on talvituja lind,
see siristab linade all
ja kustub öhe nagu punane fööniks,
nagu su põsed pärast…,
siis me hoieldes vajusime,
ja õndsus vajus meiega,
ja meid teadsid kangelased,
meie sees oli olemust,
ja meid teadsid…,
ja meie teadsime
teineteist.
No comments:
Post a Comment