Dolonia

vaata valgust sa kaua kaugele,

ei nähta pilvi tõusu eel,

kui tormi tilgad vetel tantsu,

on löönud osad liikvele,

mis muret kandnud tõre meel,

kui laps on oma loomele,

ei jumal seadmust üle tüüri,

nad on ilma naiseta 

siis naisega

ja hiljem kuldse palve ees,

rautab hinge hoolega,

küll vedrutab ja vahutab,

kui liival tuleb ranna hirm,

kui meri tuisku kihutab,

nad on ikka, nad on ilma 

naiseta

siis naisega

ja hiljem kuldse palge ees,

on nemad sinu näoga,

küll kaigu hädalise sõjasarv,

ta tuikel tuksuv veresoon,

ei plagu lehvi tuuleta,

kui tandril tume surmafoon,

metallne varas päevaohtu,

ta õhtut ümber nimeta,

nad on ikka, nad on ilma

naiseta

siis naisega

ja hiljem kuldse surma eel,

ta püksirihma pinguldab,

nüüd tutt-see-pütt, kes laululind,

ta kõneleb kord lauluta,

kes võtnud tolle, 

see ikka on ilma 

naiseta

siis naisega

ja üksi, täitsa tundeta.