Me puudutasime suve

sinu mõtted pole taskukohased,

nad kulutavad valu,

ja veel keegi, kes talunud etteaimatavuse

ja selle aimatavuse ettevaatlikust,

sa oled külluse nägu, Midase hoor,

kuldne nagu päikesekoor,

muhe vallatlus su põskedel,

aususe ahvatlus, valede põrgu,

nad käisid sind katsumas,

katsumas mitte käte-jalgadega,

mitte tundlate ja üksildaste sõnadega,

vaid lootusega, uuest ja paremast –

maailmast, millel sinu sugu,

*

jumalaid sai loendada, sind mitte,

sa proovisid kaikumist, 

kõle koobas ja tema kaja: tilk, tilk ...,

su juuksed peale pesu, 

niriseva vaikuse loendamatus,

koltunud raamat su peos,

aknast kumisev linnapilt,

kaugel eemal, pärast rohelust ja linde,

sa vedasid oma siledad jalad,

vedasid üle minu omade ja ...,

me puudutasime suve,

*

aga päike, nagu sinagi,

ei küsi kiidusõnu, nende tähelepanu,

nagu sinagi, ei vaata kadeduses,

kuidas terve maailm end pahupidi …,

*

sõlmed, neid pole enam,

ja nende lapsi, keda sina hüüdsid ajaks,

suur torm ja valu, see mis oli koitnud,

võeti ära ja pandi varju,

seal ta muundus, vihma ja räästa all,

muundus vesiroosiks, enne kulminatsiooni,

siiski seisime vaikides, häälekad mõtted,

tulnud esimeselt realt, lugedes Ahermaad,

And I will show you something different from either
Your shadow at morning striding behind you
Or your shadow at evening rising to meet you;

sina, kes sa pole isa, pole tema looja,

kõigi sugude meister, isand kelle tallal …,

me jäime maha, kui toodi vikateid ja liusku,

toodi salamahti hundi usku,

toodi kivid mille ümber joosta, toodi Tiinasidki,

sina nende seas,

ja kui sul veel vaid tiivad oleks olnud,

me rebiks nende kõrisid,

*

aga paljut me ei mäleta, see mis algas nõrgalt,

saab nõrgalt tugevaks,

see mis koitis sinust, su silmade kalgist,

näeb päevasid ette,

ja teab mil kole kuhtub,

mil hüüab pudine suu, laulab vesipüks,

kui pühib mehiseid aardeid,

pühib merele pühaks,

nõnda tundsin kui sa …,

vedasid oma siledad jalad,

vedasid üle minu omade ja …,