oma viimased kiired vanade majade ja kujude vahelt
otse sinu aknasse sirutas,
seal ootel, suu magusust täis,
võibolla su suudlusest, mõnest kommist,
näilikust vaikuse hetkest enne kehade tormi,
ma tuikasin elevusest, rind parajalt kummis,
selg pärlendav, laubal otsusekindel vagu,
kohvi aroom tantsis mööda tuba ringi,
kõditas plaadimängijat, tema lõbusat nõela,
keerlevat-pöörlevat aegumust,
liibus mööda põrandakive,
raamatute kollaste lehtedega viivitas veidi
ja voogas meie sõõrmetesse,
koos sinu ihade lõhna ja teadmise võluga,
me olime siin ja siin oli meiega,
kõik muu võis käia...
No comments:
Post a Comment