Stromkal pühitsetud tuuli, kui uued,
püüdma ei lasu,
ei koera jälg liival mu armastust tasu,
ma olen marmorist mees,
siin siis tuleb tund mil kõva,
hing kui rusub,
paljut usub
aga vaatele ei leia selga,
mil toetus on eluline vale,
nad tulid paadiga, mille teinud kihar,
jumal kui suri,
seal me katsusime võõrast nahka,
kuldne oma, naeratus nii valge,
loomingule,
ja nüüd siin filosoofia välul,
panges värske lehmapiim,
valgem kui unistus,
ma tänan aegu pimedaid ja säravaid,
soolaväljad, kuuma kuuse nulud,
mägede masajad juured,
seal mu hing,
see kasvab tuhandetest kokku,
kuni üheks.
No comments:
Post a Comment