Hegemoonia

siin toredate surmade astangul, süvik enda nimeline,

vajaduste eba-näolises vimmas,

kord paistis tõmmu uduloor, udu kord mainitud,

sealt tulid vormita ja vormiga,

neil olid näod peas, valgemate sugu,

olemuste tuline tera,

jäänuk selle kunagisest varjust,

kui palju soove on soovitud, algne veel mõistatus,

isetu pärapoolne tung, 

nagu seier viljakuivatis, kolme näpuga mees,

pärast pühi istus pohmas hoovil,

iidsete kivikuningate mühul, ristiga märgitud,

*

roheline taevas isutas maad,

kelle kallerdunud hoovil, piirideta inim-tõug,

nad keetsid kooslustest suppi,

tõredad kuid lõbujanused jumalad,

näod paljastanud veretu pilke,

õhk kõrvade vahelt liigutamas kuldset liiva,

selle ajutisus kummunud aja lookvel,

seal püramiidide ja postamentide hieroglüüfses vahas,

nad istusid teed jooma,

kuum nagu isa vits lapse meelel,

selge nagu Niiluse vesi,

nad olid eatud ja kalamehe sugu,

õngede asemel kuningate viljad,

need mis tunnistasid rikkusi ja teadmist,

nad olid tulnud siia, et jääda,