ja kui ta naeratas, siis naeratas päike
ja kui ta suudles, siis suudles kuu,
kõnnumaal, kus ulgusid hundid,
tema oli nende ulg,
metsas kus mürahtas karu,
tema oli mürahtus,
ja seal kus kallistas sügav-sinine allikas
oma peegel-sileda pinnaga
metsa tume-rohelist varju,
tema oli vesi ja tema oli ka vari,
see oli haldjate vardjas,
nende kuninga kristallid,
selle kuninga rüü,
tema pea-ehe,
see tüdruk oli naine
ja ta magas kui oli magamise aeg
ja aeg oli tema valvur,
kes imetles ja vallatles temaga
ja tema oli selle aja elu,
tema naer ja pärlmutter naljad,
mutrid ja poldid tema leiutistel,
sudused suudlused pika kolvi riigis,
enne vaatluste lõppu
mil minagi end tema armastajaks
pidin tunnistama.
No comments:
Post a Comment