kalos + eidos,… siit pärisime nende silmad,…
siit nende suu,…
kuhu kadusid vanad tähed, universumi super-organid,
nõiutud näod pimeduses,… vaata vana tõru,
kreeklase füsiognoomia,…
vaene aga vapper,…
nagu varss ja vaese mehe eestlane,
odavam oleks linde lasta…, puurist välja,
nagu tuul, nagu puud, nende oksad oleksid lihunikud,
terve loodus oleks, veriste kätega lihunik,
keda kodus ootavad lapsed ja naine,…
nõnna püüab osake elus püsida,… veristades aega,
kolmas kivi päikesest, peagi puutumatu,…
vintske sell ja seltsimees,…
üleni punaseks pole saanud,
üleni pole valu kantud,
üleni pole.,,,
*
ta tuli, turske sell, kandmas Haveli turvast,
turske sell, üleni mustas,
silmad nagu kullil ja hallisegused mõtted,
pea nagu kaalikas, vuntsid pärani laes,
taeva pilkeid kartmata,
peatumatu röövel, kelle isa oli olnud,
oli saamas parfüümimeistri kohta,
aga turvas haises mõnusasti…,
nagu lihuniku tütar.
*
kakofooniliste lindude seas võib täheldada…,
geneetilisi mutatsioone,
nendegi esivanemad,
tiivutud isandad, hambad nagu…, nagu…,
looduse lapileib,… ainult raamatutes.
*
inimese armastus on võlts ja valesid täis.,,,
aga südant tal jätkub,
loodus pakkis selle pilkav-valge paberkotikese sisse,
andis selle kuningale pajaroaks,
kuningaks,… das ist Gott.
No comments:
Post a Comment