keeras teise külje ja palus mul lahkuda,
nõnda nagu suvi seab end sügisele vastu,
kolletuva augusti veripunas selg,
joonistumas kuuvalges siluetti,
nõnda temagi,
kadunuke vaasis paitati kassi põskede poolt,
paitati pool surnuks,
nõnda temagi,
ja ma kõndisin varajaste hommikute kõlatoas,
kellad liikumas Foucault’ pendlina,
saatana ja kassi kuld,
kõliseva ebamäärasuse ohvrikett,
et meie pole kunagi olnud,
ega saagi olema see meie.
*
See süda laulis inglitega,
puges kasukast välja ja teise kasukasse,
sättis end lõvina trepile,
kus ootas oma kivistajast isandat,
teda ei tulnudki.
*
Ajaliste määratluste kuningaks pidi saama surm,
sest temale olevat vägi ja kannatlikkus,
kuid kes nuhutab tema pakutavat jooki,
kes asetab talle liua kõikse-paremaga,
kes lõikab maskeraadiks nöörid,
kui kõik hullunud end tema poole tantsivad,
sinu turm on tuleklaasis, loodud loojatele,
kui vanalduva hetke liivane viiv,
tasase tuulena jahutamas kuumi südameid,
selliseid mõtteid ma mõlgutasin,
kodus ootas mind ulukina säng.
*
Meie olime leiutatud,
juba enne teisi ja nende teise-suguseid.
No comments:
Post a Comment