kelle homset ehib verine samet,
peab ju saama?!
kui öödest on kokku nõiutud,
nagu vitstest tekk, tähistaeva valu,
nagu saladus ja selle kohin,
kaja inimkõrva tiigis,
mõistatus, mille rääkis tuul,
kui tuli valjult kosja,
*
ta võttis paljaks, rebis,
kõik talje, reied, tuhara,
need peksuta pehmused,
ja kolis hingede orgu,
*
tal oli suur püha, emalt…,
laenanud silmad, nii sinised,
nagu katku huik,
kui pole elavatki, nilbe keel,
välja sirutatud, maona,
otsimas inimkonna lõppu,
ingleid loendamata,
kelle põrgust oli saamas, kohe, kohe,
paradiis,
*
ja siis veel tuli surm,
nagu üksik piduline, valus,
piduliste üksindus,
varavalges sihvatiga lõugu,
särand vikatilt, kelle?!
metallile trükitud nimed,
vana metallurgi kalk töö,
nagu kahetsus laste saajate silmis,
enne igavest elu,
vanema vande valulisus,
*
nad panid mind teiste saatanate sekka,
ootama sind, kui peaksid tulema,
enne õhtut, minu poole,
nagu vari mida mõõdab sajand,
nagu valu mida pidevalt vajan,
et armastada sind,
*
aga vähemalt…,
sa tulid.
No comments:
Post a Comment