et kui ma sündisin
siis punane lind laulis,
laulis mind unele
ja kui ma nutsin,
nutsid kajakadki,
kõvad kivid said pehmeteks,
haavad paranesid
ja need kelle keel oli sõlmes,
kelle sooled täitunud,
said vabaks oma kihutustest,
nõnda on öeldud,
aga mina ei kuule, ei näe,
ei maitse,
vaid sitsin siivutu kuningana,
riivamata seda kuldset pead,
ainumast mil ajatu miljöö,
nad teki andsid peale,
veel on öö, on algus,
tuleb tuha aeg
ja vihase vilja aeg,
vabadus on selle ind,
ta teadvusele maias,
ta ise igavesi,
kui hoidnud lapsi,
kui hoidnud…,
elu-tähe-valgus.
No comments:
Post a Comment