Sensibilis

kui hämarik su kodadesse kondas,

me olime armunute särkides,

seal läbis paistvaid sarvilisi võimu värin,

neid kutsus külma halli luksus,

neid kutsus lahke käsi,

lahkus neid ise kutsus,

*

tundsin tunnimehe palvet,

kui saarele sai valgust antud,

valges vana valu kantud,

valge ranna liiva,

*

ma katsin su nägu silituste ja suudlusega,

su nägu silitas mind,

*

kui pruuniks päevitunu – su nahk, nahk, nahk,

loetud lokkidesse ihade pärle,

rinnad mis laulsid hääletult

ja kõht millest saanud peegel,

*

õrn tuul su kardinates,

lehvi veel, lehvi minu poole,

aseta üks käsi..., aseta oma, 

aseta see minu...,

*

hibiskus – mahlakuse emand,

sensibilis,

panid oma pea minu sülle,

panin end sinu sisse,

*

seal meist sai tulevik.