Tuesday, August 1, 2023

Looduste lapsi

pärit tulise surma ja sunnitud sügiste vahelt,
ta keha oli kaetud samblaga, 

lehed mille kutse kostis laste jalgade lauluga,
õhtuti mil hing vajus õhust välja,

sajatused lõpetatud suudluste imaluses,
kadetseva mehe igatsustest,

eriline tunne oli seista tahtmatusega võidu,
nagu sugu kuhu pressitud spektreid,

värvidesse valgund õli,
õlu Vahemere katustel,

siingi ei puudunud tegelikult miski,
kuhugi maailma südamesse on rebitud auk,

seegi on valede suurusega,
suurem kui surma tundmatus,

tuntum kui elamise rõõm,
minu melanhoolia pole küsinud kaasat,

ta jumaldab kauneid kurbuseid,
vihm tuli külla,

ta rõõmustas mind värske hellusega,
minu loodus on minus,

sinagi oled.

No comments:

Post a Comment