nüüd musta varju meres,
kuldne gloria, pisku taskus,
kõht hele, pisarad palgel,
ta naeratusi meeletuna
torni otsast pildund,
kui kohutatu hingitsusis veeta mõni...,
minut või seisak selle ja olemise vahel,
ta vaikselt kannatas..., ja üksindus...,
kui kole kannapööre, Niiluse delta,
nüüd jooksis mööda selle piiga sääri,
kelle kodu jäänud südamesse,
see maelstormne üle-parda-heide,
suhetesse kuhtuv kuninglikkus,
kogukas pagas - seda me ei vali,
siit tuleb üks tubli turakas,
veiniklaasi ja muretu pärastlõunaga,
edasi olgu puudutuste õrn,
ma tulen sinu sisse,
sa vist juba tead.
No comments:
Post a Comment