su tigu, su kodu, nagu hernes kaunas,
liikumas veatu õigsuse kullitiivul,
kohvitass Karlovas, õhtu läbi linnusilma,
nad tulid teavitusena, su kosmos, ni-triiki,
täis seda müstilist, täis seda miskit,
aga küllalt sinu moodi armastust see maailm ei talu,
ei vääri, nad peksuks käised on üles käärind,
jeesus ja saatan tegid poistebändi, Verekivi,
tere juunior, teie kuub ja kindad, ventriloquist,
kui palju mõtteid, ei miskit asjalikku,
ta tuli neitsinahka kandes, keedumuna suus,
kui istus laua äärde maha, nägu nagu Brooklyni sild,
trolliturgu tundmata, keelumärgist Pahade Poisteni…,
sinu tänavatel rüütleid ma ei usu, nad kõdit armu-ohtu,
spermatosoidid torukübaras, Pirogovi ees,
kaklesivad multiversumi ja vikerkaartega,
pill tulla pika ilu peale, ilus on tulla pilli peale,
New Yorgi jõugud on nagu Tartu kultuur, pärast viite,
kusagil kupeldajate ja sajajalgsete naiste päralt,
nad pildunud luuletusi juhututtavatele, kes,
mitte-tava-päraselt, neid kividega ei visand,
aga sina tulid, saba jalge vahel, nagu kutsikas udust,
ladusid paberid letti, tellisid jooki, ja,
nagu muistne Tacitus, keeldusid faktidest,
roomlase maitse suus, Brioche hamba vahel,
pärast spinatist musi, krooks taeva poole,
pikk Orioni vöö, naaldusid sa Andja-puu peale,
kallistasime pikalt, su tigu, su hernes kaunas,
see kandis südamete paika, kus arteritest kokku vooliks,
kui ainult vaimult naha ära kooriks,
ja puudutaks siis süda südamete vasta,
aga nägin nägemuses sinu nime, kontuuri,
ja kui lahkunutel lahkumise aeg, siis tundel tuleb,
mis sa kostad, lihtsalt minna lasta.
No comments:
Post a Comment