leida neid kauneid hetki,
ei pööra keegi oma öökullipead,
salaja nagu röövel udus,
Buchenwaldi näljahädaline,
lõksud jalgade küljes,
õhku väheks jäänud meie otsuste ees,
maailma kandjatele kandadele,
siin ma tulen nagu tuul,
keerutan lehti nagu lehma räpane suu,
seotuna oskusest leida viisi kurtide silmist,
pööran ma oma pea taeva poole,
mitte tähti ei leia ma säält,
vaid suure ja laia avaruse,
ruum, mis on nii puhas,
et kõik need hoonid kustuvad lõppemise läpatuses,
seal siristan ma inimese linnulaulu,
otse vandersellist jumalaks,
ood minu kasvule,
selle kasvu sihile,
jõuda enamate riiki.
•
Perestroika aegu,
kui vabadused kõhetasid orjarüüd,
silmasin seltsimehelikku vannet,
kõndimas teadvuse vaba-valla-volis,
tema kere nagu kannelüür,
otstest kahar nagu pidune noorik,
laia lepa talvine paindumine,
see tõi teda koju, ei miski muu,
kandvatele okstele asetas ta oma vinnutuse,
nagu salaja roosiks närtsiv ilu,
oksad mis olid tema naise käed,
seal see naine seisis valuta vaikides,
valu mida polnud veel leitud,
võibolla polnud olemaski.
•
sihverplaat tuli saksa Zifferblattist,
numbrid tulid enne,
nagu enne mis täitumatu isuga neeland ruumi,
aja-kurjad jumalad,
aretatud teistest ajatutest jumalatest,
nende vaadet ei piirand ükski üksindus,
nagu emaneerumise eba-tehislikkus,
kõditab see nende närve, kes kontrolli ei talu,
see viib su järvele ja jätab üksi,
see sööb sinust selle mida antiik ei teadnud,
see köhatab vaikuse lämmatuses,
kahurid laskevalmis, revolvrid laetud,
see lapsendab su visaduse,
visandab sind elusse,
aga vot armastust see ei talu.
•
miks ta roheline on?
sest kõdu kannab hingi
ja hing tuleb südamest,
punane on valede värv
ja hing on see mis valedest järele jääb,
aga sina ju hinge ei tahaks,
see pole sinu moodi,
mina olen nii ütelnud ja mina tean,
nüüd on vapra virgumise tund,
seal - sellel kuldsel plaadil,
sinu valede kõrval,
ühest teiseks saanud,
nagu ballett, millel pole rahvust.
No comments:
Post a Comment