kahjutu, kui tunduks leeki,
visand mõned välja ajast,
ta sinu auks kord tõstab peekri,
ei peatu paelumatu hingitseja,
kõndides tal vaob see tunne,
ei palju palund vingitseja,
kes langend kelle talve unne,
ja teadja teadmamängu kaasa,
ei haaraks keegi valget lippu,
mul sinu jaoks on sõlmi, aasa,
kui rahuldud, saad kippu-kõppu,
kuid süda pole lapsel mänguks,
tal reeturina kuri karjas,
see süda tuli surma lõpuks,
et elu igavest ei varjaks,
ja igavik kui lausuks sõna,
tal sinu nimi pikalt suus,
mul südameks on paat, sel mõla,
sul tants on ümber ahvipuu,
ja sellest pole lugu siiski,
kui katus lekib, pillib, kisab,
me armastusel heli, viiski,
ta elulaulul sõnu lisab,
nüüd toogem välja valud, ohud,
kõik hiied hinge pärandist,
kes mõistu mõistnud ülekohut,
saand südamete järamist,
või paljuks peetud lapseohtu,
ei sellest naiivne tegu sünni,
meil suhu pandi mürki, rohtu,
ei persest lahkust sisse sunni,
nüüd valut seda inim-mängu,
meil üle selle paradiisi,
kui homne kooti vanu lõngu,
kõik jätkub ikka samaviisi.
No comments:
Post a Comment