PALLASE KÜMBLUS

Come forth, Minerva; from whose golden helm 
Red lightning glances on th' unhallow'd realm: 
Come forth, Minerva; pleas'd with wars' alarms, 
The bounding courser, and the clang of arms. 
This day, ye maids, the cleansing water bring, 
Not from the river, but the crystal spring.

- Kallimachos, Pallase kümblus

kaval nagu rebane, ta kõhutas naerda,

vats nagu vimma-kevad,

kole naeratus suul,

hambad nagu preeriakoerad,

tulnud värsket õhku nuusutama,

keel lutsutamas uljaid sõnu,

teiste maade, rahvaste ja kultuuriruumide sõnu,

sõnad, millest pidi vaikima aga ei saanud,

need teadjad sõnad,

need teadjamad,

aga poole päeva valingus, rohuliblesid loendades, 

loendas ta oma elupäevi, nende veetlust,

nende veetluste osalisi, 

kelle silmi ta nüüd veel ainult unedes mäletas,

unedes mis kuulusid teistele,

seal pidurdamatu voo ja tungi aistingul,

korrutas ta hääletult seda mõtet,

mõtet, mis prussakast Kanti tegi,

mõtet, mis hävingu rindelt väsinuid koju toob,

seda koos veetmise mõtet,

võibolla isegi armastuse mõtet,

ja see pakkus talle südamest nalja,

nalja nabani.