ma kordasin lootusest, et loose the cannons,
ei loodus seda talu,
meil kevadeti rästik pikkus müüri peal,
kuhu roheline rüütel pannud kanna,
ta muutvaid nägusid ma nägin seal,
ei armu tema anna, siiru-viiruline,
sahvris, kus vanaema ihupesu ja paar kopkat,
kuldse unistuse terav-tilist segadus,
kuldse liiva terav-tilist unustus,
revolutsiooni kuldne äär, the dreamers,
harva nähtav armastuse soon, kohe toon,
väikest valget jänest,
veel on püksata ja uur on palgel,
Alice tabatud on varavalgel,
kodutunne tuleb ainu-langenule,
aga vahva üksindus, kui sule silmad,
nad pannud kokku ilusaimad ilmad
ja sina, kes sa mõnusasti huuli laksad,
küll sa saad, küll sa näed, küll sa maksad,
ühel või teisel moel, oma
ihu hinnaga. Punkt ja (selle tarvis), koma!
No comments:
Post a Comment