eestluse apoteoos, kange kasemahla kevad,
sa olid valges, linad eelmisest suhtest, jumalaga,
keeldusin uskumast su priiuse sõnu,
sinu tuleviku ennustusi,
kerguse karvane käsi, mul oli teema,
naiste kätega, karvastega,
aga kui tuline täht horisondilt kõrvu kikitas,
pugesin minagi olemise kõhetu värina taha,
pildusin rõõmu osakesi naadile ja nõgesele,
puristasin hammaste vahelt armsamaid sõnu
ja valetasin end meeletuks,
tead, nagu armastajatele kohane,
nagu armunutele,
vits unund kauge mälestuse tüüne mere taha,
üksikule saarele koos reedega,
mil puudutasin sind esimest korda – Tartu.
No comments:
Post a Comment