400

Oli aasta 2016. Aasta nagu iga teine.
365 päeva ja enamus neist ununenud.
Ununes endine. Ununes see kallistus,
mille väärtust mõistan kümnete
aastate pärast. Ununes vajadus olla
vajatud. Ununesid skaalad ja märkmed.
Punktid oma parimatele. Ununesid
valud ja vaevad ja ussisõnad kõigi
lahkete suust. Ununesid rõõmud ja
hõisked enne tulist laviini. Enne lõppu.

Esimesel jaanuaril ehk ununeb ka
sinu moondunud keha ja vaim.

Mälestuste hallis hoian sinu sära luku
taga. See kont pole mulle teada.

Sina oled.

Oleme nõnda janused

lapsed said selga riided ja ulualla

miski mida nii mõnedki näevad

alles järgmistes eludes

emad ja isad said vihast lahti

neid tehes

ja hiljem mõistsid oma tegude

tagajärgi

meie kõigi emad ja isad

kapsalehed ja kured ja jõulud

ja haldjad ja võlurid

ja talv on tulekul

sest sina ei tea midagi

lapsed said loodud mudast

ja kevadisest sulast

ja meie hõljusime tähepurust

asemelt

et vaadata loodute pisaraid

ja naerda loodute naeru

ja juua jah juua ning veelgi

enam juua

sest enam ei kannata 

me loodute elujanu

Varjusõna

Sinu neitsi tervituste arvu ma peast

ei tea, aga sõrmi nipsutades võin

tunda tema palvete hellust. Samal

viisil loksus sadamas üks paat, mille

kapten end sõduri talla alt leidis.

Sinu kallima suudluste arvu ma peast

ei tea, aga kui küünal on süüdatud,

siis sulav vaha on alati mahedalt valus.

Siis sulavad ka kõigi kaotatud sõprade

südamed. Kadedus ei passi sullegi. Ei

passi. Täna paistab üks aken. Üks leek.

Kaugel eemal sõnus nõid neid iidseid.

Neid müstilisi. Neid varjusõnu. Sõnus

mind elama nipsutaja rollis. Soovidega

tuleb olla ettevaatlik. Soovin teid. Teid.

Meister

Meister, sulle palveid ei esita. Vaid
vaatan sind ja imestan. Kuis said sa
eluloo nii halli. Nõnda kurbuseni vajutan
hambaid huulde. Vaid sina saaksid
olla suurim palve. Vaid sina peaksid
teadma väärtust, mis enesel süüks.

Meister, oh nõnda vaevatu. Su lasteks
said mineviku unistused ja moor on
liiga kibe. Sul isaks läänetuul ja ema
oli libe nukk. Ja sina tunned end kassi-
kullana. Tunned tõmmet sissepoole.

Ma kingin sulle silmapilgu. Kingin
sõbraliku embuse. Laena oma vaeva-
pilli. Las mina siis viisistan tänase
leinamarsi. Las täna kannatada maailm.

Sest Meister, sina oled vaikne kuulaja.

ISE

tervitan sind kallis ISE
sa oled jäänud kaugeks
sa oled jäänud maha

kallis ISE
ära palu andeks
ära kahetse

oled vahvam
kui portselanipood
džunglis

oled läbitavam
kui Nürburgring

oled kavalam
kui teine mina
sest oled sina

oled käsi
minu savipotil

oled Atlas
ja mina taevas

ära väsi mu kallis ISE
muidu saab saatuseks
minu ürgne lemb
olla ühine

1-2-6

sa hoiad end kinni endas

kuid su vägi särab üle meie

esimeste ja viimaste 

sinu valgus saab minu 

hingele koiduks

sinu sõnadest saavad 

loodud mantrad

sinu mõtetest saavad

minu viimased panipaigad

sinu viimasest naeratusest

saab minu esimene laul

sinu häälest saab algus

täna suren et sündida

Vana hinge unes on näod

Unenäod läbi aastate, igas unenäos
aastete jagu elusid. Sa usud seda. See
teeb sind kergeks. Sa oled näinud.
Seiklused ja rahu. Sina ja mina. Seal
teisel pool saame me kokku ilma
iseendata. Seal teisel pool ajatust. Jah.

Miski kõditab mu rakukesi. Suristab
ja ajab mind hingeldama. Sinagi ju
tunned. Tundsid nemadki. Hõljume
korruseid kõrgemal. Tasandeid. Jah.
Tasandeid valjemaid läbi paratamatuse
ja vaikuse. Lehvitad oma tiibu. Ära.

Ma ei oska veel lennata. Ma tõusen
üles endas. Osa osakestest jagatuna.

Me oleme jagatud. Me oleme üheks.

Tänapäeva vaim

Ikka töötu narkomaani kombel haarata kinni
ühest viimasest väärast arusaamast. Ta tegi seda.
Ühe väsinud vana mehe kombel sügas ta habet
ja lausus mõned mõminad. (Daddy noises).

MMMMM ja ohhhhh, oehhhh. Küll käriseb
vana second hand särk. Küll käriseb ära-
kantud hing. Kuldne niidike ei paista välja
liiga päikselises õhustikus. Luua ikka pisut
tumedust. Tema päevad on päikest täis. Kui
ainult teised nüüd niitidesse ei takerduks.

Kui takerduks ainult see sinisilmne. Kui ainult.
Aeg karastab ka kõige kannatuma. Kannatus.

MMMMM ja ohhhhh, oehhhh. Tänaseid
vajadusi ei saa homse varna lükata. Homsed
ihaleb ta ette. Temast saab homne vajadus.

Ühe jalaga siin ja teisega seal. Ühe eluga ees
ja teisega järgi. Ta sõlmib lahti kõik aegade
sõlmed. Ta perutab. Lööb kella läbi rüüta.

Läbi rüüta hingede. Lööb mõistmiseks, et, et.

Jah kõik on võimekad ja võimelised. Mõista.

+++++

valge naha
valge vaha
kui saaks veetlusteks mahti
kui saaks koosluseks
kui saaks

tumeda koridori keskmise ukse
tumeduse seest pigistab valge käsi
pigistab minu värinat
pigistab

sõlmime sõnatu leppe olla
jah olla vandeta
jah

sõlmime üheks meie päevade viimased
jah viimased varjud meist
jah

võtaks vaid jahtuv ihalus
võtaks leem

meie päevade viimane
viimane tumedus
ja sinu valge käsi
pigistamas minu värinat

hõljun aroomina su sõõrmeisse
kui lae alla tõusnud on vihapilv
kõditan maitsena su teravat keelt
kui sisised päevade muret
laskun udemena su tumedusse
kui värskelt pestud on meel
helisen kellana su unedes
kui meenuvad sul need

kes juba kõik on teinud sama
kuid liiga kärmelt andnud alla

vanad valud on tolmunud

läbi milleeniumite

vanad hinged on tühimikus

kokkupressituna

vanad lapsed kasvatavad

vanu ihasid

vana liha on suretatud

rõõmutuse õlis

vana mees on Mina

Sind pole veel juhtunud

Pimedamatel öödel kui üksindus
lainetena mööda külgi laksub
ja vanad vaenuvihad kuivades
tuba kirbehaisuga täidavad

noil pimedatel öödel saab selgemaks
ettekujutus sinust kes sa pole
veel juhtunud

laine laine haaval saab pestuks
igipõline patt et pole igatsenud
sind varem

et pole võitnud varem
neid vabadusest verise mehe
jumalaid
neid vabadusest verise mehe
saatanaid

aga sina oled seal
saad alguse suurest laiast
ja kutsud mind valgeks

kutsud mind laulma
meie igavest laulu

Tugi ehk paelutud mure

seda uskumise tasast lainet
mis pakkumata pakkus tuge
tean kahtlemata pole kainet
üht hinge mis mul läidaks tule

mu tule mis nii vintskelt visa
et meeli täidab kibe ving
nüüd tule tule kõrvus kisa
mu meeletuse vaba hing

seda uskumise tasast lainet
kui naaldusid mul õhtukumaks
ja mured mis nii muidu maised
said kaevumata põhjatumaks

Valgus horisondil

marodööritsesid minu võrdsuse tsoonis
ja soovimatuid lubad mineviku kumas
minu kombatud energiavälja

otsid lahendusi ammulahendatud
küsimustele ja mõistmatuna
saadad rebijaid minu und häirima

minu uni on igavene reaalsus
ja mina olen uneskõndija
ja mina olen unekirgastuja

sa ei leia otsitavat
sest otsida saab vaid seda
mis on veel leidmata

leia mind

Käigukell ehk taasühtimine

tahan näha läbi
sinu aegade alguses
punutud nahast
tahan katsuda
su surematu hinge
limpsivaid niidikesi
tahan tunda tänulikkust
sinu kehalise
väe ees

pendel on käima lastud
ja viiruk toob esile
sinu härmatanud armuviljad

pendel on käima lastud
ja meie aeg saab ühtima

tahan näha läbi
selle kõrghetke
ja olla mõistmatu
tunnete palavuse ees
tahan võtta vastu
su tuhandeid almusi
tundmata võlga

tahan tunda tänulikkust

Tasasünd

kukun ja kukun ning lõpp

paistab olevat hüljanud

minu algust

langen tasandiku kohal

millel leegid limpsivad 

viimseid päevi

lootus vajutab oma pitseri

minu muljutud kaelale

olen äramärgitud

leekides on silmad

vahtimas mind hingetult

nende käed rebivad 

naha mu lihalt

rebivad ja rebivad

taastun ja taastun

valu muutub humoorikaks

humoorikaks vihaks

saan hakkama ja tuiskan 

endast eemale kõik vale

kõik hingetu

saan hakkama ja tuiskan välja

välja endasse

näen teist korda esmakordselt

maailma 

teist korda esmakordselt

tunnen tänulikkust

Tõsiselt kaaludes maatriksist väljumist ehk parabeenide vaba reaalsus

See eilne on ehk parim näide meie tõsiseltvõetavusest.
Selle eilse raamisime mõlemad eri poolustel,
eri raamidesse.
Kaminasimsil seisab nüüd sinu endine
valu ja rõõmu konsensus.

Minu raamid on hinge seintel.
Seal podiseva tänulikkuse kohal.

See eilne sai laenatud mitmetest pisaratega
ja pisarateta palvetest.
Sina minu ja mina sinu eest.

Kõik seisab paigal ajuti ja kisub mind endaga
seisma paigal.
Ma rebin end päevast päeva nendest
sõlmedeta köidikutest.

Sinu tuhmuva sära valguses saab süttima
mu teadlikkus.

Kord, olles tõusnud kõrgemale
igapäeva kasetohust reaalsusest.

Kord tulen sinu sära toitma.

Olen tõsiselt kaalunud selle halli
hämu sisse langemist. Selles ääretuses
puhkamist. Mõni teravam keel
nimetab seda eksklemiseks. Hallis
hämus saab luua värvilist. Saab. Saab.

Sära mu kallis. Sära läbi tiheduse
padriku. Eksle minu suunas. Värvilist
saab looma meie lahkühtimine.

Pole paremat aega. Nüüd ja praegu.

Midagi seal on. Eemal vilkumas. Oih.

Vanaema rääkis virvatulukestest. Nüüd

on nad meelitamas mind. Nüüd saab

mind sohu kutsuda. Sohu. Sohu. Sellest 

pole lugu. Olen kade vastama meelitustele.

Vilkuge. Vilkuge. Kallid varasemad hinged.

Kätte on jõudnud advent.

vanavanemad tegid peerutule valgel
oma öiseid toimetusi
ning eriti öised toimetused
tehti pimesi teki all

oh neid kalleid kompavaid tundeinimesi

meie teeme kõike valges
eriti tegusad teod teeme tehisvalges
ning seks saab tehtud kaameraga

kõik on avalik
kõik on paljas
kõigil hakkab kiiresti igav
kõigil saab kõrini

minul sai põlvini
nüüd teen vanainimeste asja
tõsiselt kaaludes

kas panna hing panti või mitte

uinusin mõteldes sinule
ja ei soovinud ärgata
ei soovinud vahtida tuimalt
tähtede poole
läbi nelja kihi betooni

sulgesin silmad ja lootsin
soovisin salasoove
ja panustasin sinu mõistmise
ääretusse kaevu

tähed on juba langenud
läbi nelja kihi betooni
aga mina olen endiselt

uinunud

Häbikõndijad

teispool päeva lasub öö

teispool ööd lasub igavene hommik

oma kummuli prügikastidega

oma kreenis kõndijatega

kes tegelikkuses on endised öötajad

need poolkuusilmade 

ja poolitatud hingedega 

need kunagised kallimad

ja tulevased uinujad

teispool päikesetõusu lasub lunastus

kui pead on terveks ravitud

Ilmauni

ootan juba vajununa ilmaunne
su jahedat tervitust
või palavat salasoovi
ootan tormi ja tungi meie
üksikute detsembris
või reaalsuse ümbersündi

ootan vagadust ja valulist vanust
et läbi mineviku meelehärmi
tuua su ette tõeline mina

allasurutud aga õnnis
sest sina oled siin

sest päevad võivad olla loetud
aga mitte olemise ootus

ootan

Ma nägin Teda eile seal säraval üritusel.

Ta sära paistis läbi tuhmunud hinge.

Tema nahk paistis endistviisi pehme.

Tema keel endistviisi terav. Ta vaatas mind 

eemalt vilksamisi. Mina samuti. Ta 

saatis oma valu mu suunas. Ma võtsin 

vastu. Ma valutasin ja saatsin ära.

Nüüd võtaks ma Teda vastu.

Nüüd võime olla terved.

Kohalolu

rohi kasvab aga mitte minu talla all
minu all lasub varivalgus
minu kohal miski algus

tunne kasvab aga mitte minu südames
minu südames lasub vabadus
minu hinges miski valgus

elu kasvab aga mitte minu ajas
minu ajas lasub võimalus
minu kohal miski algus

hing kasvab aga mitte minu kiusuks
minu kiusus lasub minevik
minu hinges miski valgus

algus kasvab aga mitte minu lõpuks
minu lõpus lasub hetk
minu kohal miski algus

minu valgus on lõpp ja algus
minu hinge kohal

minu hing on kohal

mis ühendus laseb mul uskuda
kellegi vajaduslikust
kui sina oled kaugel eemal
selles tumedas tumedas
selles kauges kauges
olemuse varjutaguses

ma ei usu et miski mind enam
heidutab
miski mis heidutas kunagisi jumalaid
miski sealt eemalt
sealt varjutagusest

siit saab leitud jõud

peale ühte lõppu tuleb tuhandeid alguseid
peale ühte lõppu lagunen koost
et ehitada end üles tugevamaks
kui kunagi varem

iga päev on kingitus minu kuningriigis
pilvepiirilt saab päike oma pilgu
pööratud valgetele tornidele
ja rohelistele väljadele
ja ühele kõigist

peale ühe päeva lõppu saan aru
oma piiritusest
oma igavikust
oma armastusest

kõik algab nüüd

mäletad mu kallis peegeldus isa pilku
kui märjuke oli liiga pikalt
kukkumise äärel

mäletad mu kallis peegeldus ema naeru
kui kirjad temale olid adresseeritud
surevate emandale

mäletad mu kallis peegeldus minu
vaikset tõmblust saladuslikes
vajadustes

olla armastatud

kui ma pole all nagu eile
siis pole muret mis taandaks
selle suurima vajalikkuse


mäletad ma ütlesin – sinu

te tumedad kogud mu tubasuses
kes seisate kõik valvel
kes ootate aega oma lõpmatuses

ma vaikne salaunelmate uudistaja
vahin teid uudisena päevases hämus

kui lahkute mu karmima käsu
pikas perspektiivis
lahkute mu olemise tänapäevast

te lootus õndsusele peegeldub mu
vajaduste soovides
mu kallutatud mõistmises

mõistmises et suurusetus veab
mind alt kui korra naeran
vastu oma saatusele

te tumedad kogud mu tubasuses
kes saatusele annate
mu vereliini templi

mängid ustega jälle nagu ma näen
seekord oled valinud uksed sinna kuhu
elavate jalg ei tatsu sinna kuhu
hing oma pilkugi ei pööra
sinna kuhu läheb viimase päeva
taltsutamatu
viimase päeva lootusetuse üksik kaja
mängid ustega jälle nagu ma näen
seekord leiad kodutee igavesest ringist
kodutee mille lõpp on alguse ähmane taju

ma mäletan lapsena ustega mängimist
isa oli resoluutne
ära jama poiss nüüd ava ja sulge
sada korda kuni mõistusesse liibub
alandlikkuse tasane noot

olen oma elu avanud ja sulgenud
olen elule andnud tooni

ei heleda ei tumeda varjundiga
suuda värvuda mu teesklemata
hingetus

õnnelik ja miski ei takista elamise parimat
vaevata olengut
õnnelik ja sina lehvitad oma tumetiibu
minu vahvast vahust läbi
sõit sõit sinna kuhu niisama ei minda
õnnelik et sallimine on tajumise
sünnis ehalapsuke
et õnn on savi mu käte vahel
et toasoojuseks oled just sina

Ajutine hingus

täna võtsin vaevaks hingata
armukadeduse valvsaid mürke
küll rebis kooriku mu südamelt
küll hammustas tüki minu
viimasest valgusest

täna võtsin vaevaks olla
nende mürkide
alandlik kannataja
nende vaikselt keedetud
sõlmijate laenatud tegur

need vaikselt keedetud
need kallimad mürgid

panid mind kukkuma endas

aitasin end püsti ja hingasin
homse ette
hingasin lootust
sest see on ainus
lollide lohutus

Ole ainult kallis ja võta vastu II

tuline tunne üritab mind
viimastel päevadel maha
murda

nii tuline tuline tunne
et sulan endisest pisemaks

nii tuline et otsin lohutust
külmadest hingedest

need hinged vajavad
seda tulist tunnet

aga mina olen müüri
taga peidus

olen isikliku eedeni
libe valvur

sisisedes tuhandeid aastaid
roomates rööpaid
ühe endise tulise tunde
peale

olen endaga tuhandeid
sõlmi roomanud

selle valvatud tunde peale

Ole ainult kallis ja võta vastu I

nüüd on kergem olla udusuline
ja lasta end tuulel keerutada
ja lasta end kanda tuhande keelu
randa

nüüd on kergem uskuda soovide
täitumist
ja lasta endal olla suurimaks sooviks
ja lasta endal olla leitud

nüüd on kergem armastada
ja lasta kõigel olla armastust väärt
ja lasta kõigel olla väärtus

nüüd on kergem võtta vastu

nüüd on kergem

ma tõsimeeli jäin uskuma
kui uudistes kiideti meie elamise
väärtusi
kiideti kainust ja kasinust
kiideti salakavalust ja ahnust

siis lõpetasin ma uudiste vaatamise
ja hakkasin endasse uskuma

Ütlemata hele

sealt vaatab vastu üks hele tunne
nii tumedasse riietatud

sealt lehvitab ja kutsub endaga
nii tumedasse riietatud

ma laiutan end temani
ja vaatan kõigiti

selle heleda tunde baasil
on minu mineviku näpujäljed

see hele tunne kuulus kord minule
see hele tunne oli kunagi heledam

ma laiutan end kaugele
ma eemaldun oma kunagistest

tunnetest

Gaslighting ehk mina sinu muudetud reaalsuses

Kõik on muutunud. Maailm. Mina. Sina.
Sa tunned seda. Nuusutad seda. Katsud.
Sa katsud olla. Katsud voolata läbi mu
tammide. Minu mineviku tammide. Minu.

Miski pole keeruline. Eile vaatasin õuna
kukkumas niidetud murule. Kukkumine
kestis minu pilgus. Kestis. Kestis. Kestis.

Miski pole keeruline. Sina ole. Sina oled.

deja vu

minu teisikud sulavad ühte
peale nullpunktis hargnemist
deja vu näitab traagelduse
hetkelist piirjoont

sealt edasi on uued valikud
mis loovad uue tagajärje
minu olemise põhjusest

põhjuseks on minu ringist
tahkude välja vormimine

põhjuseks on minu horisondi
loodud lugu
kus sinul on koht juba enne
kui ise selle peale tulid

kus sina oled mu reaalsuse
kontrollitud tegur

ma ei lase kontrolli eales käest

Sünninoot

see pole uudis et vanad mehed on ilusad
minagi saan kord ilusaks
kui lõpetan endi elamise
lukuaugust läbi pigistamise
minagi olen hall ja väsinud pilguga
homsetel päevadel kui kogemus
ületab mõistuse piirilati
homsetel päevadel kui keha
saab meelest vanemaks
ja meel tajub lõpmatuse nooti

seda nooti mis kajab mu kõrvus
sünnist saati

on tunne et miskit on muutunud

mu salamisi sosistustes

mu hääle kaja

mu kuulajad

mu peegelpilt

on tunne et midagi imelist on juhtumas

ma pole kasutanud pead elamiseks

juba tuhandeid tunde

juba tuhandeid vestlusi

juba tuhandeid hetki

on tunne et elu tuleb enesest

dirigeerin üht lõpmata orkestrit

nii kaugele kui ulatub mu meelesilm

nii kaua kuni selgub soovitu pale

nii kõlavalt

nõjatun elupuu najale

puhkama vaid hetkeks

Hümn hetkele

kõigele sai eile mõte antud
üks mõte sinu ja minu eest
kõigest sai poeesia
ja sära meie südameis
valud on jäänud maha meist
ja hingesoojust õhkub
meie ühisest elamise
aparaadist

meie päevade loetud sammud
jäävad kajama nii suurtes
ja taevastes saalides
meie kaja saab viisituses
hetke ainumaks hümniks

kõigele sai eile mõte antud
üks mõte sinu ja minu eest

meie päevad on igavesed

Päevane deliirium

ära palu hingamiseks ruumi
sul on seda küllaga
oma aega ei saa tagasi keerata
annab ehk väänata
kui mõnel naeruväärselt
magusal hommikul sõitled
enese peegeldusega

mõnel naeruväärselt
magusal hommikul
avad oma ainukese kohvri
avad oma hingenatukese
ja soovid kõige pikema soovi
ja soovid kõige soovimatut

ja kui soovid täituma hakkavad
ja kui ruumi on juba küllalt
siis võid leida end päevade
suurimast väljakutsest

elada

Meie lood ei ole paljad

kuigi on väidetud et

saatus on meid nõrgaks teinud

kuigi on kõik rajad 

teel rooma

oleme meie need 

kes kasvavad ette

kuigi ahvatlustel on

kõige tähtsam koht meie

üürikeses elus

oleme meie need

kes vallutavad ihade

ja lootuste tippe

kuigi samm sammu haaval

liigume me pimeduse

ja valguse piirimail

ei kuku me kunagi 

oleme parimad tasakaalu

hoidjad

me ehitame ja lammutame

me vihkame ja armastame

me äratame elule ja tapame

me sünnime ja sureme

aga meie ei lõpeta

mitte kunagi seda lugu

keegi on alati kes 

kusagil loeks 

või kirjutaks

või ümiseks

või unistaks

või oleks

ja temal on alati 

midagi lugeda

maailma bibliograafiast

Meeldivalt eba

nüüd leelotan ilusamates nootides
teile kallid üht heledat lugu
mul teadmatus on sookvootidest
ja mis mehele on naise sugu

üks surfaja meelel on laineks
ja painab teda ühteviisi
ei mehed saa naistest kaineks
kui visuaalselt on liigset eskiisi

pole paljuks meil tarvis maha
kanda taaka rasket mehel
on seegi sugu taha
ja saanud ettegi viigilehe

on vahva suguühteks
kui sood on omasoodu
kui mees ei kanna pükse
ja naine võtab hoogu

kuid varem või siis hiljem
saab otsa jaks me mehel
saab kubemes kuumaks lemb
ja põlevad viigilehed

meil teada on üht vaid
et ähivad kõik lõpus
ses tundes osa sai
ka naine mehe sõprust

Pühendus

kui lühike on päev
ja päeva varasalv
on tühjem hinge
seisundist

üht tundmata tunnet
ja sinu mälestuses
peegelpilt jah seda
usun vist

kaks üheks saada
on liigagi üksühene

üks kaheks jagada
ja elu lüheneb

salm salmi haaval
peidan endasse
ja usun seda
üksühesust

salm salmi haaval
peidan endasse
su mälestuse
pühendust

sondeerisin su pinda
kumasin sulle
ohkasin

viisistasin meile armulaulu
sa ohkasid

uni on magus
kui lendan su kohal
ja meie reaalsused põrkudes
ei lagune

uni on magus
kui sinagi seda näed
ja meie laulule jääb kaja

ööd ei olegi enam nii külmad

ma olen pärastlõunane tahvel tuisus
ainult üks laps tuleb mind sodima
üks väike laps suures keres

ta katsub mind oma suure käega
ma olen külm

see laps on tüdruk
mäletan kord ta punaseid põski

ta kraapis mind
kraabiks siis veel

see laps
see tüdruk
see suures keres

kraabiks ta mind lahti
siit külmast
siit tuisust

iseendast

Ehmatame koos

ilus aeg elamiseks
kunstnik maalib läbi
nägemise

kirjanik küsib küsimusi

mina naeratan
teretan sind kallis
kaasteeline

võta mu käest
ma ehmatan vaid korra

hetkeks tabab su soojus
mu tere
ja päev muutub elamiseks.

Südametu korraldaja

mul ei ole südant et käratada bussis
nendele nügivatele pensionäridele:
kurat võtku
kui vana peab olema
et mõistus oleks seniidis

mul ei ole südant et leppida mõttega
ja austada korda
ma karjun:
kaos
sest ruumi on vaja
ma laiutan

mul ei ole südant et paluda andeks
iseendaks olemise eest
sa hindad:
miks oled selline

mul ei ole südant et vaadata pealt
kuidas sa müürid end
maailma eest
sa ütlesid:
oled mu maailm

mul ei ole südant
aga sinul on

minul on aega
jah seda mul on.

Paiste

mu alguses on valge
ja kirsipuud lõhnavad
tasa

tasa voolab minusse su jõgi
ja paljusid teisi
veel

saadan pilvi kaugele
uurima mul tundmatuks saanud
radu

mu alguses on valge
olen päikene

Tiksuja

ma ei pea ennast just kõige targemaks
või ilusamaks
aga pean ennast küll
pean ennast kõigeks

suviti pean end ööliblikaks
kes iga uue valguse ligi sööstab

talviti soojuseks
kes üksikute südameid täidab

kevadeti pean ma end siristuseks
armujate kõhuõõnes

sügiseti laste kilkeiks
kruusatud kooliteel

ülejäänud aja pean ma unelambaid
ja loen kõik aiad üle

ma pean ennast üleval

Koridoris kondab üks poolik peet

kotermann on kolinud meie ühikasse
ta hulgub öösiti koridorides
ja klõbistab ukselinke
kraabib ja ulub

tema silmad on pärani mustad
tema keha on pehme
ja alati kannab ta pruuni

ta liigub aeglaselt kui näha
kiiresti kui pole

tema pole tavaline külaline
temal on missioon
ja tunnetus

tema tuli uueks looma
ja jooma

ära meie päevade nektarit

tema teeb loomemett
kotermann on looja

Unetu sõbra viimane torm

Mul sõber oli mees nagu muiste. Tal rippus vööl
üks tüsedamat sorti nuga. Ja püksitagumik oli
samuti rippu. Aga häbitunne, see polnud teda
kunagi elus kõditanud ega sügelema ajanud.

Sõber oli tasane kulgeja. Naisi vaatas ta pikalt
ja imestusega. Mehi vaatas kahtlevalt ja ootus-
ärevalt. Ta oli nastikulaadne kulgeja. Libises
ja sisises ja põõnas pikalt päikese käes. Kui
seda meie põhjas leidus. Kui leidus mõnigi kiir.

Mina oma sõbrale pahaks ei pannud. Mõnikord
pilkasin teda tema tasase kulgemise ja pika
piidlemise tõttu. Pilkasin tema rahumeelsust.
Ise olin segadus. Konfliktne inimtüüp. Ise olin.

Sõber võttis mu pilked. Naeratas. Sõnas rahulikul
toonil. Küll minagi kord hinge näen. Kui tormid
on tormatud. Kui leegid on leegitud. Kui on. ON.

Oh mu kallis sõber. Nii rahulik. Nii libe. Nii. Nii.
Täna on sõber kalmistul. Ikka nii rahulik. Rahu.
Täna sõber ei sõna. Haljendab sääl kuuse all. All.

Täna võttis sõber vaevaks tormata mu unne. Korra.

Joodud samm

vanas ahjus lahvatab viimane leek
ja podiseb üks katel mis vanemgi veel

seal katlas on tilluke ast mu arstim
saab joodud sealt katlast see ast küll varsti

kes poeet nii meeletu küll luuletada võib
et jälle miskit kangemat ta lihtsalt ära jõi

nüüd luule kõlab poeetilise liialdusena
et podiseb ast mis sammuks ei saand

poeedi hommikul on samme tuhandeid
ja tuhandeid purjakil käidud teid

see luule on käinud omasoodu
see luule on otse katlast joodud

Lugu ajutisest lahendusest poeedi põlemisel

peletan endast välja neid tumedaid mõtteid
aga siis pole mul ühtegi mõtet

otsin neid heledaid häid
otsin neid tikutulega

pea on kui masuuti täis
üks säde ja lõputuna näib

mu põlemise igivana noot
mu leegi karmus
ja hinge narmus

sa laulik hing karjusid kord: oot
et võtta seljast oma paksu nahka
ja leekidele rahuks
pilkaseks pimeduseks
sättida

sel aastal avatud said peas mul aknad
ja sisse lasti valgust
kuid kaasa hiilis tuul
ja leegid kärsatanud olid su paksu nahka

sul huule puruks lõi aknaruut
ja soovisid sa teistsugust algust

nüüd põleb mul sees
ja põleb mul väljas

eks põleb kuniks otsa lõpevad näljad

Määramatuks ajaks

Kauaks on määratud tulema need tuleviku ulmad
kus liivalaintena laksub sul pisaraid silma

kauaks on vahuta su punaste mokkade ääred
su rebitud sukad ja heledad sääred

meelel või keelel asub nüüd üks sõna
üks salvav igavikku löödud mõra

suitse jah suitse mu arm nüüd tossame ära
küll hingeta hingeldes tuuldub me kära

kauaks on meil määratud olla siin ja sealpool
kauaks on tõeline olla lasteta noor

kauaks on määratud olla tõeline hoor
ja andestusest laulab meil inglitekoor

Meie oleme ühed ütlemata piiritud

meie päevade ilud on lugemata
sest lõputuid hingi ei saa arveldada

meie õhtute valud on määramata
sest tubade tumedad nurgad vaatavad
meist läbi

meie saavutuste pärand on olemata
sest saavutusteks oleme ise

meie igatsused on loomata
sest võtame aega ja vastu ei anna

meie oleme olemata
sest olemine on ajata

Viimane mõte

Kui tõsiselt sa mõtlesid, kui ütlesid, et
võime näha kunagi kui maad katab tulitav
tahm

kui inimkonna hällidest on saanud hauad
ja jõed on värvunud punaseks

kui sadamad on täitunud invaliidide
ja naisteta meestega ja lasteta naistega
ja meesteta naistega ja vanemateta lastega

ja sina oled lasknud end naelutada
tagurpidi ristile kusagil tundmatu mäe
tipus

ja mina olen meeles veel ainult iseendal
kui sedagi

kui linnad tasandatakse ja viimane tund
kõlab linnulauluna kui taevased tiivulised
tulevad meid teispoolsusesse kandma

kui tõsiselt sa seda kõike rääkisid
kui ma vaatasin sind veel viimast korda

kui tõsiselt sa seda kõike mõtlesid

On öeldud, et ainult pool

pool meie murest on sinuga läinud
mis kogutud koos on valusalt valju
pool meie rõõmust on läbi käinud
sealt kus teised mind tihti on näinud

pool meie kerist on kivideta hanges
ja kütmata pale ei sulata ühti
pool meie iseloomu isetult kanges
mis painutab lembust tugevdab rühti

pool meie sõda on ammugi läbi
kuid milleks on vaja meil rahutut rahu
pool meie elust ja natuke häbi
ning pool sellest armastus pool sellest valu

Meist järgi ainult valge tahm

on mõne kuu pärast talumatu tunne
neid öeldud sõnu ütlemata sulle

mis kaigastena kodarate valuks
sa pilkudena ütlemata paluks

kuis käivad sinu värisevad käed
kuis kukuvad pooleks kilplasmäed

kuis tiksumata löönud täistundi
su südametu rind on rakendanud sundi

nüüd palud ja sõnud ning peletad võhma
nüüd pühid ja kogud viimast tahma

et leida järgmist armutoojat
et leida jumalust leida loojat

Hallid päevad

selle halli päeva raames olen otsustanud

oma meelekoja seinad polsterdada

et säilitada viimnegi aruraasuke

keldrikorrusel asuv kütmata süda

roostetab ja toad on nii külmad

ainus jäine pilk kohmetunud sinul

ja see pole meeletuse tohletanud aim

olen lihtsalt elaniketa

olen lagunemisohus

kusagil on leping ilma allkirjata

millel halduriks sina 

mu kallis kadunud sõber

kusagil on koht mis on parem

kui siin ja praegu

koht mis hoiab sind enda kütkeis

mina ootan oma saatust tagasi

selle halli päeva raames

ootan sinu allkirja meie lepingule

mu kallis kadunud sõber

need vettinud talveööd ilma sinuta

külmetavad mind pealaest jalataldadeni

lase mul minna

mu kallis kadunud sõber

lase ma olen samuti kadunud

nende hallide päevade embuses

sellel vettinud talvel

las saada sinu hooleks paigad enne ja nüüd

mina võtan suuna edasi

selle välgatuse suunas millest vestlesime

nendel eilsetel

nendes mälestustes

selle halli päeva raames olen otsustanud

sind unustada

mu kallis kadunud sõber.

kellele veel ei meeldiks tõmmata
suur sõõm seda tarretunud reaalsust
tõmmata üks mehine sõõm

võhma meil ju jagub
eelnev töökogemus

liivaterana sellel elurannal
laine laine järel laksumas

oeh küll saame lihvitud
ja hops sealt läks üks kaasa
mere vahusesse ampsu
ja hops läks teine

mina olen siin endiselt lihvimisel
mina olen raske tera

Hingajad

olla kannustatud tuleviku väljavaadetest

olla meeleldi meelas ühe hingelt kauni

kehalt koleda neiuga

olla füüsiliselt kohal ja vaimselt kadunud

olla armastav vihkaja ja vihkav armastaja

olla tõsiselt naljakas ja naljakalt tõsine

olla üksikult nukker ja peita pea 

padja alla enne jõule

olla jõululaupäeva suurim ime

olla rõõmurull

seista kell neli hommikul vaikuses

langeva lume all

tunda kuidas saada raskelt kergeks

seista läbi selle nukruse

läbi selle rõõmu

kasvada suuremaks ja vanemaks

selle vaikuses langeva lume all

hingata sisse viimane selle

hetke õhk

ja hoida seda sees niikaua

kuni lumest valge ilm

muutub mustaks

ükskord hingame me kõik välja

hingame välja need kogutud

tuksatused

hingame välja need vaevapäevad

need vaevaööd

hingame välja need lapsed

need vanemad

need sõbrad

need mehed 

need naised

hingame välja need ilud ja rõõmud

need armastused ja armastajad

need veetlevad rõhujad

need rõhutud

hingame välja

hingame sisse

välja

sisse

jne

peale viiendat päeva võtsin vaevaks
keerata lehte meie paljuloetud raamatus
ja leidsin eest pooleldi pühenduse

selle pühenduse rebisin ma välja
raamisin ära ja peitsin vitamiinikarpi
otse oma musta pesu korvi alla

seal las see oodaku oma aega
nagu ootavad teisedki viimased
pühendused viimastelt naistelt
viimastel hetkedel

mina ei oota ühtki aega
mina olen siin
olen täna
olen hetkel

Mõistan paljutahulist nii haraliselt

vahel harva maigutab harali keelega suu
aga kui siis ikka nii et mu põsed tilguvad
aga kui siis ikka nii et mu mõtted
saavad haralisteks
aga kui siis ikka nii et ilmad ja inimesed
jumalusi paluvad
ja hambaid ihuvad

vahel harva sülitan ma üle vasaku õla
et peletada hiilivaid aimdusi
lähenevast maailmalõpust
ise olles maailma lõpus
ise olles alguseks

vahel harva üritan ma mõistmise asemel
tunda millest räägivad elusad ja elutud
üritan tunda päeva ja ööd
üritan tunda kehasid nende ööde embuses
kehasid nende päevade lembuses

vahel harva vihkan ma end just nii palju
et jõuaksin veel enne lõppu uuesti
armastama hakata
nii palju et mõistaksin armastuse tõelist palet
nii palju et mõistaksin emotsioonide
paljutahulisust

vahel harva ma mõistangi seda harali
keelega suud
mõistan lõppu ja algust
mõistan kehasid läbi ööde
mõistan armastust

vahel harva mõistan ma sind

ka kõige väsinumad vajavad
igavese otsinguid
selles on nemad ehk osavamadki
maailm täitub iga sekund
iga minut
iga tund

mina olen väsinud
mina olen täis

seisan viiedimensionaalses hetkes
seinad mu ümber on tahutud hallist
olen enese jälgija
olen enese ainus armastaja

sedasi elan ma hetkes
minu sees on värvidest laotud maailmad
värvidest laotud hinged

nõnda tunnete ehk teiegi

Mälestuse värviline

ma mäletan sind meeldivana

väga ilus mälestus on

sa tulid suvise õhkõrna kleidiga

sain vilksamisi pildi su 

paljastunud säärest

sa keerutasid end 

keerutasid end mu meeltesse

ma mäletan sind meeldivana

sa oigasid mõnust

kui libistasin sõrmi

su mandlikarva nahal

libistasin sõrmi su südamesse

sa ei palunud abi

vaid hingasid meie kooselu

päevade rõskeid mürke

sa hingasid ja hingitsesid

ma mäletan sind meeldivana

sa aitasid mul kasvada kõrgemaks

kasvasin sinust lahku

ma mäletan sind meeldivana

ka homme.

Tudengipäevad

ta tudiseb seal rüütli tänaval
ta ei leia kohta siin elus
otsib ühe õhtu vaheldust
hingeldab ja higistab
räägib kõrvalseisvate vaimudega

jõnksud käivad ta kubemest läbi
ta on tavaline härrasmees
ta on igapäevane kogeja

mõnikord ta oksendab
kiriku kõrvale
mõnikord suitsetab
ta end seal pilve

ta on tavaline härrasmees
ta on tavaline jörr

mõnikord on tal raha
siis higistab ta eriti palju
siis joob ta härrasmeeste jooke

mõnikord on ta nälgas
mõnikord tahaks ta jahtida
rebaseid ja mõnel
harval juhul ka mõne kodustada

ta on tavaline härrasmees
mõnikord ka tudeng

Surevate lapsed

meie ei sure kunagi

me lihtsalt muundume

sünnime ümber 

ja alt

ja kõrvalt

ja eest

meie ei sure kunagi

sest surm on olematu

meie oleme igavesed

meie oleme oktoobrikuu

esimene lumi

meie oleme armujate hullus

meie oleme vihkajate äng

meie oleme valelikult ausad

meie silmad on pärani kinni

kui tunneme olemist

kui seisame hetke

selles lärmakas vaikuses

ja teeme endid nii päratu suureks

nii suureks

meie kehad on jumalate 

armutu nali

nii kaunis nali

meie hinged on olemiste kaja

meie südamed kuuluvad

kõigile

meie ei sure kunagi

sest ka meie olemine

on võrratu illusioon

Tallinn

Viimasel ajal on ainult kanderaamid
millega kallast mööda liugu lastakse

linnapildi varasuitsused korstnad
justkui kritiseeriks seda
vastlata tühiliutamist

hommikused reumahaiged
nügivad nukkidega soge kuklasse
ja kuulatavad ilatihase tiiraseid tiire

vana vedur kuulab jaamas
rooste sosinaid ja kannatab
urineerijate võmbavihtlemist

ka tema soovib soge mida
kuklasse lükata
ja samme millega kanderaame
puiestee künkalt alla tõugata

korstnad mõistavad reumahaigeid
ja saadavad oma mürgiseid
suitsukübaraid allapoole kirikutornide
ja võlvkaarte vahele
et kõik kiiremini lõppu jõuaks

merd õgiv paas nurub silitust
kui kõike seda kannab ja loodab
et kord ka tema kanderaamile saab.

Kõikidele keerulistele maksahaigetele

esimeste ridade kangelanna
on vale tartlane
või vale tallinlane
aga boheemlust jagub tal küll
ja endale olen ta krabanud
teeseldud raviotstarbeks

ühel korralikul hullul
on korraliku halastajaõde tarvis
mitte et ma end täitsa segi neaks

pedagoogiline printsess
kelle alma mater ei anna krooni kätte
kelle lõputööks saab
despootliku vande murdmine
läbi käsilaste vermimise

paras paar kellest õhkub satiiri
ja ise loodud konservatiivsust

meie suhe on 1000 hobujõudu
ja kulunud rehvid

päevast päeva kulutame kumme
ja otsime koostöö kunstilist käsitlust
ehk meie endi elude mõtet

mina sätin pabereid virna
ja kujutlen hüperboolseid
leeke limpsimas nende
kolletuvaid nurki ja ammutamas
endasse minu loomepalangu
vallatumaid hetki

tema istub köögis ja sepitseb
salamisi alma materi atentaati
ise vaevu jaksab meetritki joosta

ühetoalises korteris on tunda
läbikukkumise kirbet haisu
aga ego ventileerib selle
ja ambitsiooni lõhnakuusk
paneb unustama ning armuma
üha enam ja enam

akendest paistavad lihtsurelikud
oma lihtsate mõtete ja soovidega
saada kuulsaks
saada see kena blond marjapõskne
ja taltsutamatute tuharatega
see brünett riigisahvri emantsipant
kelle juhendamisel üht ampsu
pirukast napsata

ja meie mõtleme koos õhtul
sängi laskudes et oleme ehk
isegi lihtsate soovide ja mõtetega

eks peame rohkem hulluma
ja arenema.

Vajatud peenendus ei ole
kaks kolmandik tarkus,
vaid üks paganama kole
nina püsti kõrkus.

Stockholmi sündroom Annelinnas

Me oleme Stockholmi sündroomi küüsis
mu kallis

päevast päeva vägistame teineteise ajusid
ja sellest idanenud sohilapsed karjuvad
meie toa nurkades

aga sa oled nii kaunis

me oleme vihased armukesed
päeval tahame me üksteisel
silmi peast rebida ja öösel
üksteise riideid

aga sa oled nii kaunis

lähen viskun nurka ja karjun samuti
kas saame ükskord toimivaks

olen unustanud sinu esmamulje näo
oli see särakihvaline
punahuulis
lainersilmil pleeknägu
või mu ettekujutuslik miim

aga sa oled nii kaunis

mu kallis täna joon su koledaks
miski peab mind eemale peletama
võtan su ehted ja panen
enampakkumisele

sohilapsed söödan tükktüki haaval
kassile ja ootan reaktsiooni

aga sina oled ikka niivõrd kaunis

sinu kurrunurrututi saar
piilub teki alt ja ma tulen sinna
pärismaalaste pealikuks ning
mõtlen kõik ümber

ja sa oled endiselt nii kaunis.

Tere taas mu väsinud sõber. Mu kellamees.
Sa oled maganud nii kaua. Mu kell on
löömata. Mu sõber, see vist ongi minu
mahajooks. Mu sõber, nüüd ei saa nad
enam süüdistada meid. Aega pole.
On vähe. Liiga palju. Liiga kiiresti.
Liiga aeglaselt. Nüüd on seisak.
Vaatame ringi. Keerame kõik
kõigil üles. Lööme täistundi
teiste südames. Lööme.

Tähesadu

täna langesid taevast alla tähed

täna purskasid vulkaanid

täna valutasid südamed

tänane on üks kosmiline päev

mis kestab sekund tuhandikust

miljardist

siin seisab hiromant

seljas lambavillast kampsun

siin seisab õpetaja

peas loksumas idee ja unistus 

vabast ajast

siin seisab luuletaja

purjus nagu alati

siin seisab vägistaja

värske metoodikaga

siin seisab laps

identiteedikriisis

siin seisab mees

nagu naine

ja naine nagu mees

siin seisab ema ja isa

vanaema ja vanaisa

koer ja kass

siin seisab ...

siin seisab ...

tähed kukuvad neile lagipähe

ja nad üritavad leida selgitust

kõigele

selle asemel et lihtsalt 

olla ja tunda

nemad rebivad maagia

meie reaalsusest

igapäev üks ja sama 

sekund tuhandikust miljardist

ma vaatan kukkumas neid tähti

Pinnatuisuna

et pinnatuisuna jooksen su jalgadest üle
ja seljataga näitan näpuga
kuhu toob üks inim-uba
oma lapsemeele ja mürgikeele

kuhu võib sattuda
saatuse ahvatluste mõjul

läbi maagi saab raiutud rada
sest aeg on sellele inim-oale
niivõrd sirgjooneline

niivõrd kaugel eemal
oma arvamustes veendunult
ise enesel teadmata et aeg
on siin ja praegu
enese teha

aga et pinnatuisuna jooksen su jalgadest üle
ja seljataga näitan näpuga
selle üle pole ma kuidagi uhke

aga vähemalt olen eelarvamusteta
olen sinu aeg

ma ei tea mida tahta kui
sinu olemus ei kummita mu meeletagust
ala

kui samad vanad varjud tuulavad mu
tolmund sahvris
kui veed on tammi taga
kui päike ei sära valevarjus

kasutatud ja väntsutatud
aga õnnelik
õnnelik et elada
õnnelik

pilbasteks see punker
sa ei saa minu eest end igavesti peita
ma tulen ja nõuan sind
mu äratatud igatsus
ma suitsutan su välja
sa tülgastav nostalgia
mälestuse hall monotoonsus

ma vassin ja valetan ja luban
sulle maad ja ilmad
anna end mulle
las ma sätin su läbipaistvasse
kongi oma argipäeva sügavaimasse
auku

las ma panen su sinna
kust elupäevade lõpul
ehk tagasi meelevalgesse jõuaksid
et öelda mulle oma alatul sosinal

sa said hakkama

Lugu kahes kahest

Ära pilla maha oma kaunimat juveeli.

Oma tuhandiksära. Oma vallatuste 

salaunelmat. Või lasub purunenul

kildude osavus kaduda ja olla igatsetud.

Või on sul enesel soov olla kildudeks

ja olla kadunud ja olla igatsetud.

Mina leian sind alati. Minu kaunim.

Minu elamise tuhandiksära.

Säti end mu mälestuse pehmesse põue.

Ära pilla end. Ära mängi enesega.

Või lahustame endid üha uuesti.

Alustame järgmiselt lehelt.

Järgmisest peatükist meie loos.

Mina olen juba teises köites.

Loe mind.

Õigus olla ajalik

üks õigus meie kõigi üle

üks vähetuntud salm

kõrgub surematute õlul

meie igatsuste ja veetluste

surevad päevad

need päevad olgu neetud

need igavikku rassimised

ole kes sa oled

ja mina olen ka

oleme koos

aeg vajutab meid kõiki kord

oma lõputute lõugade vahele

senikaua nõuame õigust

olla olemas selles olematuses

olla olemas

taevased ärge pahandage
ma almust ei palu
andamit ei vaja
ma põhja kukkumist ei väldi
tean mida oodata
emban kõiksuse pooli
emban elamise väärtusetut
ja väärtusliku
emban sind

ma ei ole veel lõpetanud
lõpetanud selle palve viimaseid
kurvavõitu kokutusi

lõpetanud elamise väärikas
saastameres ulpimist

päike paistab mu üle
üle higise lauba ja tarretunud meele

ma ei muretse
ma tunnen seda elamise asja
asja mis pakub lahutust meelele

meel mu tahutud sünnitis
sündinud teie sisserändajate
olemise talumatust kergusest

tänavu tuleb kevad varem
mu õuele
mu vähetuntud salme
täis õuele

tänavu saabub korralagedus
et olla mu elamise näidiseks

sellele loole kirjutame lõpu kolme punktina
kaltsud sätime kardinateks
ja peletame viimsegi valguslaastu
peletame päeva
sest tänasest oleme selles loos
ööliblikad

ihaleme ja ihaleme
nõnda saavad meie hinged tuliseks
nõnda saavad treenituks
me igatsused
me halvatud südamed
kolisevad lapsepõlve
koduaias
maha maetud tikutoosides

harjutamine teeb meistriks
kasvatame paksu nahka
müüme lootustandvaid
talismane
väga paksust nahast
väga paksust

kolme punktina lõpetame
selle loo

...

Lehed on ammugi kaotanud jume,
päevast päeva öö on nii tume.

Salajasi teid käib tusameel,
kellegi kõrva sul libiseb keel.

Kell sai löödud üle aja,
kellele seda kella vaja.

Katkeid

Ära hinga – sured ära
Võta meeled paunast
Pista põske
Meeletused paki ja saada
Saada minu eilsesse

Tühi tuba naerab
Kahekesi üksinda
Valvelseisak
Mu pärandatud sõber
Elukaaslane

Seisab pilk sirge tikuna
Olemine ei nõua
Minemine annab käsu
Suubun su ehasse
Sära ei roosteta
Lapse kisa kestast
Sest päevi näinud
Sügis on käes

inimesed tänaval näevad üksteist
mina näen varje

inimesed tänaval tunnevad
sasivad meeleseisundeid
mina olen meeleseisund

inimesed tänaval rügavad ahvi kombel
mina olen ahv

kirjutamine tegi inimesest ahvi
armastaminegi

oeh neid inimesi tänaval
äsjasündinud äsjasurnud
mina olen

eile kirjutasin sinust luuletuse
polnud see kõige parem
aga käe sai soojaks

täna mõtlesin sinust
polnud see kõige parem mõte
aga sai kujutluse

homme panen su igavikku
ja kui see pole kõige parem
siis vähemalt on hetk

hetk mil kõik oli kõige parem
ja sina kõige läitja
kujutluses

ma olen marmorist tahutud
pandud seisma sinu keskväljakule

ma olen seal
seisan jalad purskkaevus
märg ja külm on
ja linnud need lendohakad
ei anna mulle asu

lapsed loobivad münte
vanurid oigavad ja komistavad
puhkavad jalga
ja mina seisan nagu töllakas

seisan sinu keskväljakul
sest sa ütlesid
olen kaunis
olen marmorist tahutud

ütlesid et oleksin
ainult sinu

Aeg on punkt

Mul päevinäinud ajamasin
see sunnik oma tööd ei tee
ma ajan takka aina käsin
vii ära mind jah kaugele

ta undab uriseb ja karjub
ei vooluvõrku armasta
käib plahvatus ja mina varjun
eks kõik see ainult karasta

käib mürts ja pauk ja aina vannun
kuid aeg käib ikka omasoodu
ei ela hetkes ainult sammun
see tulevik ei ole loodud

ja kui kord jõuan kohale
kus olen ruum ja aeg on punkt
siis minevikku ihalen
ja võetuks saab mu eluhulk.

Valkjas neid

Ja kui ma teaks, et veel on tunne

räsind minu hingeööd.

Et veel on tema kaikumine

hinge seest mul ära söönd.

Ja kui ma teaks, et jõuan kord

ta valekaldalt karata.

Ja nõuaks ehk mu olukord

ta ihul õnnest ohata.

Kuid olen tasa, olen morn.

Ei oma armunälga reeda.

Mul vaigust kiiker, marmortorn

kus päevi tumedaid ma veedan.

Sealt passin, tuleb valkjas neid.

Ta järel libe lögarada.

See valkjas neid sööb südameid.

Las sööb, mul omal täitsa mäda.

Nüüd ohkan õnnest, kurbuskadu

võib lubada mul selleks hetke.

Nüüd ohkan, kõnnin liberadu.

Nüüd rind on tühi eluretkel.

täna tõsiseid ei mängi
miks mitte olla
nii nagu olla ei võinud
ja olla ei suutnud

täna võime leida võitmatuid hetki
hetkelistes võitudes
võime leida võimatu
võimalustes
või võime ehk loota
lootmatut

sellegipoolest täna
viskame nahad letti
ja süübime teistesse

veel natukene ja me saame hoitud lastena
saame olla veetlevad ja rahul
saame teesklemata õndsaks

veel natukene ja saame sundimatult
naeratada
just samuti kui sündides piilusime
esimesi valguslaike oma
üsatumedusest tulnud silmadega

veel natukene ja kõik see siin
saab meie omaks
saab tajutavaks
saab

veel natukene ja me tuleme
hingates ära need ajad

tuleme ja valgume laiali
tuleme ja haarame endasse

veel natukene

kiigutasin pead aeglaselt vasakule
ja paremale
ei leidnud kuidagi seda õiget
maailmavaadet
sulgesin silmad ja lasin kujutlustel
vabalt voolata
muutusin ise kujutluseks sinu
suletud silmade taga

maigutasin suud ja meenutasin
su huulte magusat maiku
muutusin ise magusaks
su huultel

lasin ürglättel sulada peale
meie lahkumistalve
sulasin kaasa

üks ürgsus tõstis mind
sinu lävele
sa olid juba lävepakuks

võtsin end alasti enese ees
olen nüüd teadlik
su alastusest

Vingu hämming

jälle jooksevad need tulihinged mu teelt
jooksevad kaugele kaugele

jälle uhuvad veed mult kõntsa sopale
uhuvad uhuvad veel

kuid olgu ma puhas või must kui pilkane öö
ei araks ei araks ma löö

kuid lõpus ehk toob jah südame toob
et vaataks peeglisse

sealt vaataks tulihing kel limpsiv leegikeel
jah kõik nii jooksid teelt

sest taevahing ja minu ving
on kuulund ühesse.

Trots

Ma võtan meelitusena su trotsi
sest kuidas veel võidaksin su tähelepanu

su ängist lösakil põsed
ja vihast puhevil nina –
meenutad rohkem härga kui naist

aga veel ei või ma lõpetada
ei või veel sest tean lõpp on varsti käes
ja leppimise maik on magusam

ja et kestaks meie leppe hellus
olen sunnitud sind herilaspesana torkima

olen sunnitud mu tulevane mälestus

aga kui saabki otsa meie ajavammist suhe
ja rajad on leidnud kõrgemad asupaigad
et elu sulaveed meid ära ei uhuks

aga kui möödunud on nädalad kuud ja aastad
ehk oled hoidnud meeles oma herilaspidajat

oma leppimise dirigenti

ja kui näeksid täna mind
mu trotslik sarviline – näeksid tuult
puhumas ajavammist läbi

näeksid tagurpidi uppuvat laeva

saaksin ma kord uhutud su andestuse kaldale
saaksin kord puhutud su veskilippidele

mu trotslik sarviline.

Oktoobris sain ma puhtaks
kui valge lume lubadus
sõi end läbi minu kuumast
septembrist

kui surmale oli hetkeks antud
saabumistähtaeg
ja vanadest tulijatest
said uued minejad

nüüd on mu elamisel viis
puudelt langeb noote
lapsed mängivad mu lauluga

homme on teine päev.

Poeta poeeti

Ei selginenud vaatenurk ja olme

ei nõudnud minult eksitust,

kuigi olime just välja kasvanud

oma sipupükstest ja luttidest

ning asunud haarama

oma piimaniiskete huultega

sigareti karmust ja pudelikaelasid

olime nii värskelt näljased

rikkuma nooruse palangu

esimesi hetki sest kuidas veel

oleks see kõik suutnud meid hellitada

kui mitte põhjamaiselt – 

kes lööb see armastab

oleme nüüd juba kümme aastat

saanud seda armastust

ja maksad ja kopsud ja süda

ja neerud ja põrn ja silmad

ja nina ja huuled ja keel ja hambad

ja lõppude lõpuks viimane 

kuid mitte vähemtähtis – aju,

tunnevad end väsinuna

kuidas saime küll mõistmatuses

leida ohte trotsiva ja meeli pilkava

lahenduse – võtta mis võtta annab

ja mitte vastu anda,

siin ongi see ulma lõpp – vastuand

aga loome, see loome, see saatanlikult

irvitaja, see püsivalt niiske kaunitar,

see paljasjalgne sütelkäija,

see saab lõpuks välja lastud

lõpuks tuli kainus ja täius

ja eelnev kogemus – minu

kolmainsus

nüüd ma puhkan natukeseks.

tänaseks on sulanud kõik me jäised skulptuurid
ja vihased tuuled on sügisesest vihmast
loomas uusi jäiseid sillerdisi
aga kusagil seal seespool on midagi sooja
mis kütab kord tulisemalt siis jälle
vaikselt aga püsivalt

kõik saame kord köetud

sa jalutasid vastaspoole kui nägid minu
sulanud kontuuri
sa ei pööranud pead tagasi
sa läksid et mitte kunagi enam tulla

ma seisatasin ja hetkeks
just hetkeks tahkusin soolasambaks
õhul polnud asja minu kopsudesse
ja pärastlõunane söök
lõpetas oma rakendumise

ma ei olnud ainus seisja
hetk ja kõik selles jäi igaveseks
kaunistama seda momenti
oma kuldsete lehtede
üksikute pisarpiiskadega
ja minu eksistentsi moondumisega

olemine sai vana lõpu ja uue alguse
just siin vaikuses voolava jõe ääres

siis tuli edasise tuul ja puhus
mu ellu
puhus mu järgmisesse

Vajumatu luule

ma sumpan meelte ohusoos
kus pole otsa pole äärtki
kus sära kangestub piitsahoos
ja olen nii paljas olen nii väeti

mu valge paber on varsti must
kui kistud saavad soost me patud
mis luule ei nõuaks armastust
kui sinna sisse äng ei satuks

ma vajun ja vajun nii lootmata
mul on nii külm ja olen nii paljas
ma tajun sa näed ja naeratad
näeks minagi nalja sinu naljas

tean mõtled head ja oled siin
sest tubli tükk veel pinna peal
tean lõppeb jaks ja lõppeb riim
kuid mitte meie armuread

Täna nägin taaskord selgust
udu oli hajunud
ja emaskoonlased ei vajanud
mind enam

ma mõistsin

nüüd tuleb edasi minna
ikka päikese poole
ikka ennast hoides
ikka ennast

küll kunagi vajatakse
kui mina enam vajamist
ei vaja.

Osake

Ma unistan ilusatest asjadest
ja ilusatest inimestest

ma vaatan nende kurbusest
moondunud ilmeid

ma kuulan nende rõõmuhõiskeid
ja hõiskan ehk kaasagi

ma astun nendes inimestes
sisse-välja, sisse-välja

lõpuks võetakse minust osake
ja ülejäänu jäetakse ukse taha

sest kaua sa niiviisi traavid
edasi ja tagasi

lased veel sooja välja

ma tunnen oma ilusaid inimesi
sest olen osake nendest

kui vaid keegi astuks mulle sisse
ja oleks osake minust

kui vaid keegi.

Ma olen laiali selles olemises
üks kõigest ja kõik ühest
ja tema naeratus hoiab
leidmise liini

hoiab selle lainetuse laksumist

kuhu küll kõik sai?
kuhu küll kõik tuleb?
kuhu küll kõik läheb?

olla vaikuses enese teispoolsusega
tema kõrgusega
tema madalusega

temaga.

Kristel. K

Tänud võtmaks ja andmaks
tänud olemaks ja sättimaks
sa olid taeva pärapõrgus
sa olid kui usk ja tulek olid
kustunud kui tema oli läitmata
jätnud olemise säriseva lõkke

sa oled tume-hele minu loomes
olevik oma permanentses
vaheduses

ma näen sind
nägemata

mu kallis
mu teadmata

mulle.

Peegeldus

Minu elu puhkepäevadel vaatab mulle
peeglist vastu üks mees –
üks vana hing

tema väsinud silmad reedavad
naeratuse sügavust
ja valge nahk peegeldab
kinnist elupruuki

selle portaali vahendusel
viskame temaga kulli-kirja

minu elu puhkepäevadel vaatan
ma olemisega tõtt.

Ma arvasin teadvat olemise võrratut haju

ma eksisin

ma tulen tasa et olla tasane mineja
kui vajatud tulemine saab otsa

kui elamine saab säutsuva lõpu

ma tulen, et hingata.

Kuulda kuidas sahiseb üksiku lehesüdame
langemine varasügisesse külma.
Kuulda kuidas sind enam minu lehises
säutsumas pole.
Kuulda kuidas minu toast kostab
emotsionaalseid viise läbi mälestuste
tasandamiste.

Sina oled endiselt külmalt sinine
ja varjatult armastust täis.

Ma tahan uskuda meie olemise
kõikvõimsusesse.

Tuhat päikest.
Tuhat kuud.
Tuhat murdmata noorusäikest.
Tuhat lahkumata sind.

Nii soovin ma olla.

Jameson

Tema tasane liuglemine kummitab minu
unenägusid
tema sosinad lavendlilõhnalise küünla
lillakas taustas teavitavad mind
millestki enamast
tema valugrimassis nägu meenutab
mulle enese Kolgata teed
tema sõdimatu loomus paneb mind
sõdima olemise talumatu kerguse eest

tema jagatud ruum loob minus
ajatuse.

Enne küpset kukkumist

Oma väikeste valgete kätekestega tõstis ta rätikuid

ja imestas nende mustrite üle, 

nagu oleks just need rätikud siin minu toas 

kõige imelisem nähtus. 

Olin selles harjumatus imestuses ise süüdi. 

Lubasin tal end tunda nagu oleks ta omas kodus. 

Lubasin valgel varjul siseneda ja uudistada ringi. 

Joovastada mind. 

On ennegi neid valgeid ja neid varje 

astunud minu kodutundesse, 

aga mitte kunagi üksüheselt – sümbioosina. 

Minu parabeenide vaba mineraalsooladest 

deodorant ei täitnud oma lubatud funktsiooni. 

Avastasin endas kohmetuse, 

milletaolist polnud varem täheldanud. 

Avastasin, et tatsun mööda tuba ringi, 

teadmata mida ette võtta. 

Ohh neid energiaid. 

Müstiline valge vari. 

See ei ole külgetõmme naise 

kui et rohkem olemuse poole. 

See on minu valgendatud hingele 

positiivne trauma. 

Olen küllalt lasknud endal tõmmata, 

nüüd on aeg end tarvitada. 

Aeg on monteerida need kogemused 

ja panna see film käima. 

Mu kallis illusioon ajast, 

mida ma muidu nii kergekäeliselt manipuleerin, 

sai haavata. 

Olin jäänud avardumises loorberitele puhkama. 

Olin ajutiselt unustanud olemuse päritolu, 

selle ajatu nähtuse, selle nullpunkti. 

Ta istub vaikides mu voodil, 

millel endiste elukaaslaste mälestuslikus 

mind aegajalt haldab.

Kui palju on armastust jagatud 

ja jagamata jäetud selle teki all. 

Kui palju on loodud ja loodetud. 

Ta istub ja ma kuulen teda kuulmata, 

näen teda nägemata, 

tunnen tundmata. 

Tuba tema ümber muutub hägusaks fooniks. 

Tema kontuur lainetab mu olemuse peegelpildis. 

Ma tunnen end hallutsinatsioonina. 

Tunnen universaalselt universumi artistlikku suunitlust. 

Ma olin terve elu kartnud koputusi, 

olgu need uksele, aknale 

või ebausu täheldus lauale, 

mina olin alati hirmunud. 

Aga enam mitte. 

Nüüd peale valge varju lahkumist olen ma ootusärev, 

igatsen koputusi. 

Koputusi hingele. 

Tulge ja ainult koputage mu kallid rändajad. 

Mu kallid kogejad.  

Meremeestele

tuhat und ja märga reisi
ei märka end ei märka teisi

tuhat need kel kaelas kell
merevell mu reisisell

rand on kaugel, labakäsi
laksust hinge puhtaks pesi

rand see lõpp, pole hullu
rannal naine – minu surnu

üle lainte tee mul viis
laintes peegel – üks eskiis

sinu lehviv tantsusamm
minu meel ja meheramm

minu mündil kaks on poolt
elu, surm ja armunoot

ma igatsen nii mahevett
vana arm – mu meelepett.

Valgustoojad

müstilised olendid tõid mind koju,

söötsid ja kasisid, vallatlesid

minuga

neil voolujoonelistel inglitel olid 

rinnad ehteks ja seljas endiste meeste

pagasid

need särasilmalised voodihaukajad

rändasid mu teadvuse piirimail

nad õhkasid sooja oma pleekinud

nahkadelt

nad tantsisklesid ümber minu 

kustunud lõkke

nemad mäletasid mu põlemise

algupära

need veetlevad armastajad

päästavad minus valla ...

Paradiso Perduto

Selle künka harjal vaatan ma tumedasse süvikusse
ja mõtlen: kas hüpata pea ees või jalad ees.
Või hoopistükkis lennata kulli kombel üle,
ning ehitada pesa teisele poole päikesekaart.
Ohh neid valikuid. Selle künka harjal
olen ma seisnud juba tükimat aega.
Ma kardan kokkupõrget selle valge vaimuga
seal teisel pool süvikut. Kardab vist temagi.

Minust tahapoole jäävad sügisesed kärestikud
ja külad, mis teesklevad linnu. Jäävad salamisi
sosistused ja vastamata armuavaldused.
Jäävad kombetalitused ja üks jälgitud eluviis.

Jään ootama üht põhjatuult. Et ta tuleks rutem.
Ära karda valget vaimu. Ära karda süvikut.
Hüppa ja vaata. Kui ei kasva tiibu, siis
langemine on teekond ja teekond on tähtsam
kui sihtpunkt. Tule tuul ja puhu.

Julgusest jääb puudu.

Unepäevad

Mu lapsed – Uskumised. Uned kõiksuse piirimailt.
Teist saavad päevadele allikad. Teist saavad
öödele pilked. Võtke minu lubadused aegade
algusest. Võtke minu suurimad ihad. Looge
need unenäolised päevad, mil reaalsus muutub
küsitavaks. Sättige ümber süsteemid ja lubage
läbi kaose neid miljoneid võimalusi.
Lubage hingeta hingelda ja kehata kohata
enda parimat võimalikku Mina. Lubage mu
lapsed – Uskumised. Näidake kuidas oleks
veel võimalik. Kuidas laialivalgudes sulanduda
ühte. Kuidas olla üks piiritute seast. Näidake.

Lavendli lubadus

mulle piisab, kui istud minuga samas ruumis
ja hingad sama õhku – selline on minu
ekstaasi algupära

piisab ühest ainumast ajatilgast, et tuua
mu silme ette kõik need elatud elud –
kõik su ümbersünnid

piisab sellest mis on, mitte mis tuleb
või oleks võinud olla

piisab sinust ja minust ja defineerimata
hetkest

piisab ühest riivamisi puudutusest,
et muutuksin enda eluhommikul
üheks paiselehelt kukkuvaks piisaks

piisab üürikesest läbinähtavusest,
et ehk sa tunned sama.

Küll kevadel kihiseb

Su nahk on punut trummikilest
ja särav-kirgas interjöör
sel kevadhakul kiimavines
võib olla minu päästev nöör

sa östrogeeni vaikne valvur
või ehk sa lausa jahimees
kui kõnnid vastu siis ma allun
sest mina anti sina tees

kontrastne erutav tragöödia
sa vaga vesi sügav põhi
me suguakt võiks olla ood ja
pune mis me laupu ehiks

kuid olen viril olen arg
jääb mälestusse mõnupilt –
see kevadine punapalg
ja eos see tunne – sinu kihk.

Pseudo multikulti

Tahate ma räägin teile kuidas on lood?

Lood on sellised, et räägin ikkagi, 

tahate või ei taha.

Rääkimise rõõmuks.

Meil muldonnides kui viiskusid kandsime –

just enne vene poolt kultuuri tulekut – 

olid kõige kaunimad mutid.

Peale seda kultuuri pidime neil aga pead

paljaks ajama, sest sügelus ajas nad

kisama.

Meil oli rahulik elu, sõime kõike mida saime.

Mõnel korral saime vähe,

mõnel korral saime palju.

Juua mõistsime me eriti hästi.

Saksa padre õpetas ja varustas.

Jõime meie, jõid me mutid ja jõid

lapsedki.

Tulid rasked ajad, närisime puu- ja

kartulikoori. 

Närisime küünealuseid ja oli üks

kord kus närisime isegi neid Alutaguse

kuulsaid seeni, mille peale malevad kokku

aeti ja kambakesti sibulaid kaevama mindi.

Oi meil muldonnides osati elada.

Saksa padre lasi ikka pikka vilet,

käis korra ära ja nüüd on jälle tagasi.

Seekord on lausa terve Kartaago kaasa

toonud.

Aga mis meil sellest.

Las vilistavad.

Meie kaevame veel sügavamad augud

ja istume oma muttidega seal.

Rüüpame kesvamärjukest, leelotame

ja kasvatame pisikesi heinateri.

Küll ükskord algab aega

mil Taara avitab.

Seni elame kuulsate sõnade järgi:

"kes kannatab, see kaua elab."

Hirm

kära ei millestki ja üks nimetu mees
jälgis sind terve õhtu sealt letist
minus oli üks pada mis kees
ja joobununa jäi puudu ka etiketist

minus olid arm ja kadedus ühes pajas
ja sina vaid muigasid üleolevalt
või oli see muie mis suudlust vajas
või oli see kramp vaimusurevalt

see nimetu tundmatu mees va lurjus
jälgis ja uuris me koketeerimist
see mustas mantlis sant va kerjus
ta nautis mu pilgu kultiveerimist

ons isa see sul? närvivapustuses ema?
või on mul veres psühhedeelikumid?
kes on see mees seal leti taga?
ja miks küll põrkuvad me huvid?

on õhtu möödas sa ammu kodus
jääb südamesse tühi tunne
ning mantlis mees see vana lurjus
jääb kummitama teisi hulle

nüüd tagantjärgi tarkusest tean öelda
see mees seal õhtul leti taga
oli minu enda hirm ma justkui eeldan
kes kondab ringi ei öösi maga

ma ükskord kännuämblikuna
lõin baariukse pilbasteks
ja hirmus leidsin uue venna
see sama must ja lurjus mees.

Armuasjad 3

Peale lõunat ei tohi mulle küll enam vedelikku
pakkuda, olgu see kraadidega või ilma.
Olen nagu gremlin – lähen metsikuks.

On veel üks asi, mida peale lõunat mulle
pakkuda ei tohi. See punane ja verine
ja tuksuv süda, selle naabrinaise
punsunud rinnast, kes ootab oma meest
Soomest tagasi.
Aga ta teeb seda siiski. Iga nädal.
Mõnikord lausa iga päev.

Ja ma olen metsistunud.
Olen lausa hullunud. Ta sätib selle
tuksuva õrritaja uksemati alla
ja postkasti ja kuhu iganes veel,
ning alati olen jälle seal ukse taga
kehastununa soome kalevipojaks.

Kuhu küll kõik mehed jäid?
Mis on neist saand?

Mina olen gremlin.
Alati peale lõunat.

Kõrilõikaja

Kui ma vaid saaksin tuulelohe olla,
sest viimasel ajal on tuuled nii ulakad.
Kui ma oleksin see lähis-ida kõrilõikaja
siin eestimaises septembrikuumuses.
Kui ma vaid. Kui ma vaid.

Kas sina sooviksid olla minule tuuleks
ja ehk ka üheks peenikeseks kaelaks?
Kas sa jätaksid salli täna koju?
On ju niivõrd kuum siin eestimaise
septembripäikese all.
On ju. On ju.

Kas sina oledki see elemendiline ood?

Armuasjad 2

Olete teiegi kindlasti vähemalt kord elus
pistnud peopesa küünla kohale,
et näha ja tunda mis saab,
ning kaua saab.

Sama on minu teada armastusega.

Tore on end proovile panna
ja vaadata ja oodata ja tunda.

Olete teiegi kindlasti vähemalt kord elus
leidnud maast raha, olgu see
ükskõik kui suur summa.

Sama on minu teada esimese kallimaga,
kui anda talle leidmise väärtus.

Ja kui see leidmise hetk on möödas,
siis kipub ikka nagu tekkima see
inimesele loomulik ahnus ja kadedus,
et liiga vähe ja kust see küll
läbi on käinud.

Aga vot need järgnevad.
Oi nendest on lausa raske kõnelda.

Olete teiegi kindlasti vähemalt kord elus
söönud midagi, mis muidu on nii
vastuvõetamatu olnud ja üks hetk
avastanud, et jumaldate seda, mida kord
nii väga jälestasite.

Sama on minu teada nende armastamistega.

Isiklikult olen mina nüüd mees, kes soendab käsi
leegi lähistel.
Olen alati rahul leitud summadega,
ning mulle meeldib süüa kilu tordi kõrvale.

Ja ma armastan seda kõike.

Oled

Sa oled tormakas linnuke
siristad siin ja siristad seal
kunagi ei püsi ühe koha peal

sa oled monotoonne epistel
kui ma olen kirikus ja mõtetes
riietan lahti üht vaga
ja matsakat talutüdrukut

sa oled üks tusane pärastlõuna
kui ärritunult viskan kartulipoti
nurka ja nõuan sülti ning viina

sa oled üks paras pähkel
sind ma küll purustada ei soovi
hoian sind jõuludeni
siis toon lastele raputada

sa oled solgiauk kuhu
naabrimehe koer sai maetud
peale vikati ja labidamehe
koostööd

sa oled need metsikud karikakrad
mis seal nüüd kasvavad

rongad ja mesilased on tagasi
ja sina oled tõmbenumber

oled igalpool
oled reaalsus

Armuasjad 1

Uute autode mootorid on nii vaiksed,
et ei saa enam rahulikult terrassil armatseda.

Küll sõitis ühel korral postiljon salamisi
aeda, parkis auto ära ja viisakalt köhatas
allalastud aknast.
Küll olid need tütarlapse sügavalt usklikud
vanemad, kes olid poolel teel Lõuna-
Eestisse avastanud, et kellegi tähtsa vanaema,
tähtis kingitus oli maha jäänud.

Ikka ja jälle olin mina see värske armuleili
viskaja selle suvelõpu päikese käes.
Sillerdasin seal nagu antiikjumalus.
Alati oleks nagu Hermes ise mind terrassi
trepist alla kandnud, tiigi ääres oleva, värskelt
pinotexitud sauna kaitsvasse varju.

Või oli see mõni muinaseesti armuhaldjas,
kes sõnajala õie asemel minu paljad kannikad
vanadele jaanilistele ettenäitamiseks tõi.

Oli mis ta oli, aga mootorid on väga
vaikseks jäänud.

Täiesti mõistetavalt on see armuseiklus
nüüdseks möödanik.

Kaua sa end ikka eksponeerid tahtlikult
või tahtmatult.

Aleksandria raamatukogu

küll oli tore väikese lapsena ronida puuriitadel

ja ronida puude okstel ja tore oli

isegi kukkuda ja pisut nutta.

tore oli tunda tegu-tagajärge

ja järgmistel kordadel ennetada valu.

oleks see tunne ainult säilinud

enne kui pilgud teineteise poole pöörasime

enne kui selle kulu põlema panime

ja leegid üle meie võimete piiri kasvasid

enne kui lapsealastuses vihmatants

kõik lõpuks kustutas.

kas sinagi mäletad seda metsatukka

kuhu jooksid maailma eest varju?

seda kribin-krabina alkoovi

see sama metsatukk kaisutas sind 

ja kaitses.

see sama metsatukk mis nüüd makulatuurina

sinu riiuleid täidab.

selline on minu elu tegu-tagajärg.

Naine kui ...

mu vana nahk on kulunud
ta võtaks tuld kui oleks vaja
mu silmalaik on sulgunud
ja lillakaks ta muutund ajas

mu vana pea on väsinud
ta kolksub loksub siia sinna
mu juuksepiir on koondunud
kes nüüd ütleks elu hinna?

mu talla all on ajatolmu
ma langev täht küll säran kaua
ja päevad-ööd mil pole olnud
sa minu ex ja libris haual

sa meheõgard muudkui imeks
üks miinus sisse pluss siis välja
must auk on sinu teiseks nimeks
mis toidaks sinu armunälga?

mis oleks leppeks? küll on kahju
kui valgusloomest laps näeb isa
kel sõrm on must ja pea on ahjus
et olla oma naisel lisa

mis oleks leppeks? näed sa juba
me olemise keerukust
ei enam pärsi arm ja luba
meist monument saab voolitud

Haige luule

uinu ja maga pikalt mu kallis
küll öödest saavad päevad
uinu ja maga pikalt mu kallis
küll tähedki siis näevad

uinu ja rända kaugele mu arm
kuid rada jäta selgeks
uinu ja rända kaugele mu arm
kuid meel jäta helgeks

mina tulen hiljem tulen järgi
võtan käest ja lisan sammu
mina tulen hiljem tulen järgi
võtan käest ja annan rammu

mina olen nägija olen uni
sina minu illusioon
mina olen nägija olen uni
sina minu elujoon

päev siis tasa koidab taas
lõpp on meie armulool
päev siis tasa koidab taas
lõpp on siin ja igalpool

päev on jälle täna homme
sina tärkad lilleke
päev on jälle täna homme
sina tärkad hellake

sügiselausuja

sügis on sellel aastal tulnud kiirema sammuga

ja september ei ole mitte ainult 

piimakärssade päralt

see sügis tuli hirmunult

miski oleks nagu

piitsaga teda taga ajanud nii et ta

endal mokad vahuseks ajas

õues on näha neid sügiselausujaid

kes üritavad temaga tundevahetusse sattuda

istuvad pargipinkidel ja rüüpavad

odavaid meelemürke

on ka neid hormoonide käes vaevlevaid

esmakursuslasi kes ei oska oma

leegitsemisega midagi ette võtta

ja loodavad et sügis oma vihmadega

kogu sellele jamale ükskord lõpu teeb

minagi olen üks neist sügiselausujatest

enne nõidumistundi seisan sildadel

või mõne madala maja katusel

ootan õiget hetke või õiget inimest

ootan iseend

teades et ükskõik kui kaua

ma ootan 

teda ei tule kunagi

sest ta on juba siin

teades aga ikkagi oodates

sest selline on sügiselausujate

elustiil

keskkooli ajal oli sügis minuga jutukam

keskkooli ajal vaevas mind aga kliiniline depressioon

"kõik surev on ilus," lausus sügis, 

"aga selleks, et surra ilusana, pead sa elama."

sügis oli vimpkasid täis

eks iidsed jõud ongi sellised

ta rääkis alati filosoofiliselt

kunagi ei saanud nagu päris täpselt aru

mis oli selle mõte

mis oli kõige selle mõte

aga

kõik see viis depressioonist välja

kuid kui sa juba kord oled selle enne nõidumistundi

sügiselausuja kohustuse võtnud

siis see käib isalt pojale 

ja emalt tütrele

võibolla ootangi ma teda

Vormi valaja

saab salajane tunne see põhjus/tagajärg
su pidevuse auraks ja enamgi veel
su lapselusti kirgastab päike ja vihmamärg
ning elulugu laulab kandlekeel

mul polnud usku sinu pillerkaarde ja sõlm
oli kaelas hingevoolikust
oli rippudes seljas palitu üks hõlm
mis kootud kogemusest poolikust

saab salajane tunne see tagajärg/põhjus
nüüd meile voolitud luules
saab eluhommikust päev siis õhtu
ja rippumisest lendamine tuules

nüüd meeled on kirkad ja endaski tajun
üht tugevat tunnet nii salajast
nüüd olen su kandleks ja laulan üht laulu
üht laulu mu vormi valajast

Maa sool

Ta langetab pea ja uurib.
Klõbistab siit ja klõbistab sealt.
Kortsutab kulmu ja urahtab.
Kallutab pead vasakule ja paremale.
Tema peenikesed valged näpud
on nagu klaveri klahvid,
mis välguvad loojuva päikese
valguses. Arvuti klaviatuurilt
tõuseb tolm ja hõljub,
nagu sügise varajane lumi.
Läbi vaikuse kostab tema
pominaid justkui üritaks ta mind
ära sõnuda või panna mulle
peale üht iidset loitsu.
Ma tunnetan tema olemust.
Siin ta on päevast väsinuna
ühe lahja kohvi tassi ees.
Ta pilk hõljub ja naeratus on
hääletu.

Tasa, tasa.
Ka tugevad vajavad hoolt.

Minul pole vaja tugevat emast või isast
kaitsmaks minu olemuse tasakaalutust.

Mina vajan üht kaunist hinge – indiviidi.
Üht särasilmalist kulgejat, kes väärtustaks
väärtusetut. Kes embaks oma mehelikku
või naiselikku poolt. Kes ütleks pimeduses,
et valge on ja usuks seda.

Keegi kes oleks ukse avaja, kui olen akna
avanud ja lubaks ühel iilil lennutada
minu kortsutatud luuletused nelja tuule poole.

Minul pole vaja valvurit või kasvatajat,
kes noomiks, keelaks ja käseks.

Vajan ühte tiivulist ja kabjalist.
Ühte ülevalt ja alt.
Vajan ühte sellist, just sellist, keda keegi
teine ei vajaks.

Tõugaku saatuse karvane käsi teda minu suunas.

Poeedi suhe

Peale kõigekõrgema moodi ülevust
tõstan nina taeva poole
ja hüppan ühelt jalalt teisele –
mängin ülemust.

Poeesia külmas higistan palavalt
kui sõnad röövivad sinult minu hoole
ja armastus vihkamiseks teiseneb –
sõnan kavalalt:

XOXOXO

Seitsmes rünk

Seitse rünka taevapiirilt
ujub üle laevamasti
seitse pikka mälupilti
söödaks üle parda lasti

"küljes küljes – tõmba juba"
undab uriseb rakk ja aju
meele mere käsk ja luba
"anna järgi – laev ju vajub"

(raju raju) meelemürk
rakumälu pihtas põhjas
tasa sõuab seitsmes rünk
annan järgi kogun võhma

kukub kell lööb su kägu
noka otsaga – ärkan juba
vaatan sind – katad nägu
oled ainus käsk ja luba

meele mere hajund rajust
püüdsin välja tundepala
olen ärkvel olen vajund
sinu sisse – sala sala

õhtuks jälle sinu embus
pakub mulle meremehe
tundepala püügilembust
"ole hell ja ole ehe"

Kuulsus ja kohmetus

Mis on luuletaja päevatöö hind?

ehk igavik kui mitte miskit muud
ehk üks närune "kärab kah"
ehk ühe süütu tütarlapse
armastuse esimese palangu hetk
ehk poodu nöör
ehk isa laps
ehk kuulsus ja kohmetus
ehk tehtud luuletajate muie
ehk üks vaikus enne plaksutust
ehk üks rist enne hauda

või on luuletaja päevatöö hind
üks elatud elu?

Ühe kaotatud aseme asendad teisega
ja pead meeles olla tänulik
et veel jagub kodusoojust
ja hingerahu nendel
mardivarbaidkülmetavatel õhtutel
kus tume ja joovastav vedelik
loksub pläskus mille
said ühelt kodukandi kodutult
filosoofilt

ühe kaotatud aseme koos
kaotatud seemnega

võibolla kui ehk jah
ei taha ja arvad et oleks
ei pea paha poiss olema

nii et oleks need asemed
sinus endas
oleksid tigu siis kannaksid
kodusoojust ja hingerahu
endaga

aga sina oled üks paljas inimporgand
tuhised läbi universumi
oma kilpkonna seljas
ja imestad miks end kunagi
koduselt ei tunne

rahune ja võta hetk
võta või kaks
ja mõtle mida tunneb hobune
kes magab ainult püstijalu.

Lago di Como ehk kuidas lõunas jahu jahvatada ei saa ja sellega needus murtakse

Kui me lõunatasime Isola Comacina metsa
kasvanud saarel ja sa olid parasjagu
kammimas oma heledaid juukseid,
mis Itaalia päikese käes peegeldasid
niivõrd valusalt, et palusin sul reisi
esimesel päeval kübarat kanda, siis kuulsin
ma kellasid.

Alguses vaikselt, nagu kukla tagumisest nurgast,
siis aina kõvemini, kuni viimaks tundusid
need kellad olevat mu nina all.
Seal aga olid hoopis sina.
Särasid oma teadmatuses.

Mulle meenusid Como piiskopi Vidulfo
sõnad, kui ta needis saart, et kellad ei löö
ja kivid ei asetata kivide peale.

Ja siin sa oled, ning kellad löövad nii, et
isegi viimsepäeva ratsanik kataks kõrvad
ja pöörduks tagasi Issanda juurde täiendavaid
juhiseid saama.

Sa õhkad okste vahelt piiluva päikese poole.
Su põhjamaine nahk on mitmenädalasest
reisist jumetunud.

Me oleme sinuga justkui kaks kõva kivi.
Jahu meiega võibolla tõesti ei jahvatata,
aga Vidulfo sõnadele oleme öösiti vastu.

Öösiti saavad needused murtud,
kui nähtamatu jõud meid voodis
üksteise peale tõstab.

täna öösel võime vaadata taevast ja leida
end tähtedena ujumas kosmilises pimeduses

täna võime seista seljad vastamisi ja leida
sisemise äratuskella mis piriseb meile
tere tulemast elavate maailma
tere tulemast kaunis

tere tulemast

täna öösel jätame varjud maha
lonkava päeva valgusesse
ja sulandume ühte

täna leiame üksolemises kaduviku
väärtuse
kõik sidemeta vered
kõik vennad õed
mu inimesed

täna leiame ja tervitame
sest täna on meie elu
esimene päev

kuidas saab veel paremaks minna?

kõik kloppimata vaibad
millel tallanud on sõdursaapad
viisud ehk kingadki
kõik salajased korstnapraod
kus noorushõbedast lusikad
esiemade prossid ja riigivõimu
pilkavad armastuskirjad
kõik need rehed ja tared
ja murtud isade murtud valed
kõik need kraavid
üle terve maa
kõik need sood ja järved
kõik need valged suitsuviirud
põlismetsade põuest
samblate embusest
ja kellegi lembusest
kes puhkab siin
enne viimsetunni gongi.

Kompass

Sa süstid armumürki pole hullu sest
mul veenid mustad süda mehhanism
sa süstid armumürki pole hullu sest
saab igavikuks elu kataklüsm

saab igavikuks laintes paat ja siis
ei tule tund mis suure tormi viiks
ja majakaid ma näen neil pole vahti
mul süda kulutand on mitu tahti

pole hullu oled kääbus oled täht
väljast külm ja sisemiselt soe
too mind koju sest meid kaht
ootab kagu kirre edel loe.

Tema põldudel kasvasid ohakad

ja mets oli nii kaugel nii kaugel

metsa taga oli veel metsa

nii kaugele kuhu silm ulatus

aga silm ulatus ainult puudeni

kõik ülejäänu oli enda teha

teha veel mõni kraaps taeva
särasilmale
teha veel mõni unine ringutus
enne silmade sulgumist

mitte vaadata vaid tunda
sest mets on nii kaugel nii kaugel
aga silm ulatub ainult puudeni.

Sõlmitud salmid

Kõik tühised sõnad on puseriti
okastraadiga seotud
kõik andamid on antud tumedatele
vetele
leegid leegitsetud kõikidel punastel
kalendripäevadel
kõik salmid on sõlmitud kaunitest
sõnadest
kõik kaunid sõnad olid kord puseriti
okastraadiga seotud

ma ei teadnud uskuda uskumatut
aga ma uskusin teadmatut
ma ei tea miks see on nii nagu
see on
aga see on nii nagu ma tean

kõik sõnad saavad kord helisema
kellegi teise hinge kumedas süvikus
ma usun seda

ma tean veel kostub mõni palve
ma tean uskuda valikutesse
ja sõnad saavad teoks

ma tean neist puseriti okastraadiga
seotud sõnadest
saab veel tuhandeid sõlmitud salme.

Arbor vitae

Kes ütleks, et minu aias kasvav elupuu
on õitsenud oma viimse õitsemise?
Ka õiteta taltsutab ta sügise kaoses aia.
Tema oksad silitavad suitsuse tare varemeid.
Pakuvad lohutust. Äratavad elule endiste
elanike vaimud. Vaimud kes hingedeöös
otsivad oma kohta. Seda õnnist hetke
paradiisi ja põrgu vahel. Vaimud kes ei soovi
muud kui olla meeles.

Ma ei sunni teda õitsema. Ta teeb seda siis
kui tunneb valmisolekut. Ta õitseb kui
kääpavahid on relvad sulatanud aknaruutudeks.
Ta õitseb kui lapsed tunnevad jälle rõõmu elust.
Kui elatakse elamise rõõmuks.
Kui vaimud on jõudnud kõrgetesse kodadesse
ja võtnud istet oma troonidel.
Kui inimesed on lõpetanud vaimude moodi
elamise.

Ta õitseb, sest armastab, mitte sest peab.

Sai südamele rada

otsatu tunde tõttu sinu armumise säras
lepin ja loodan et paned mu ära pärast

pärast tuleb veel üks tunne üks rabavam
üks pagana suur üks pagana tabavam

pole olemas otsa pole olemas äärt
pole üks teisest rohkem siin ilma peal väärt

pole suudlusi ja lembust nii varnast võtta
tasa ja targu sest tark ei tõtta

ära tolmuta mu õitsevat armuvilja
peatu nüüd hetkeks pole veel hilja

otsatu tunde tõttu sinu armumise säras
olin su südame olin hinge varas

lõigatud said niidid nüüd seome jälle
kui poleks armastus ehk jätnud jälje

Tähelepanu

Mul oli hiljuti juhtum, kus mees otsis oma naist.
Otsis ja otsis, aga ei kippu ega kõppu.
Pani kaamerad tuppa koos liikumisanduritega.
Heliseadeldised, et äkki on naine nii lahjaks
end dieeti pidades näljutanud, et pole enam
nähagi. Et äkki on naine avardunud vaimselt
nii palju, et on muutunud energia kogumiks.
Täitsa ilma lihase kestata.

Mees otsis läbi kõik sahvrid ja kapid. Kõik
praod ja vuugid. Aga naine oli kadunud.

Lapsed olid alles. Söök oli laual. Nõud
olid iga päev pestud ja kuivatatud. Vannituba
oli korda tehtud. Lapsed kasitud ja
koer söödetud. Aga naist polnud kusagil.

Mees vaatas, et egas midagi ja pani suitsu ette,
ning võttis ühe pudeli rummi.

Ja mis sa kostad. Kohe naine platsis.

Flash forward-iks nimetan ma tugevat
taju. Valikutest tulenevate tagajärgede

reaalse visuaali nägemist. Nagu mitmiktaju,

aga eredam, hingavam, õhkavam. Nagu 

elusolend, kes sünnib, areneb, sureb ja nii

iga mu tehtud sammuga. Üha uuesti ja uuesti.

Back in a flash või flashback, kui surfan
niivõrd kaugele mineviku alleel, et mõni
kord ei leia enam koduteed. Loon nii
kauni oleviku. Nii kauni reaalsuse,
et minevik ei astuks mu kandadele
ja tulevik ei koperdaks ees. Iga päev
tasa ja targu. Iga päev. Iga päev.

Sosin

Täna on üks tumedus mu hinges. Ma ei peleta teda,

vaid surun tugevalt oma rinna vastu. Ütlen, et oled minu

ja näita mis on sind ärritanud. Mis hinnangud oled 

andnud endale ja teistele? Mis hinda oled pidanud maksma

vihkamise rõõmuks? Miks teeb vihkamine sind

niivõrd rõõmsaks? Kellele see kõik tegelikult kuulub?

Mu kallis tumedus.

Täna on üks teinegi mu hinges. Üks vaikne sosin,

kes palub hellust, aga nii vaikselt, et teda alles 

päeva lõpus kuulen. Tagasihoidlik sosin, kes kõigile

möödujatele tervisi saadab ja vaikselt ütleb, 

et armastab neid. Nii väga vaikne on see sosin.

Ma juhatan selle sosina tumedusega kokku.

Sobivad nad niivõrd kenasti selle igavese päeva

mentaliteediks.

Tabatud õnn

Kleidi äär libiseb vaikselt mööda maad

ja ta tundub hõljuvat millimeetrite kõrgusel pinnast.

Sära ta silmis peegeldab tulevikku.

Ei kuule tema sõnu, vaid tajun pehmust.

Emad hoiavad oma lapsi selles pehmuses

peale sündi. Igavesti. Tema on üks õnnestunud

olevus. Ta peatub vaid hetkeks, et katsuda 

mõne kolletuva puu tüve või silitada

minu habetunud põske. 

Ma ei räägi sõnagi. Ei suudagi. Kuulatan, et

ehk kostab ta mulle mõne maagilise palve.

Loodan, et ta tõstab mind kõrgemale

endas. Lootused purunevad, et uuesti

kokku sobituda täitunud unistuseks. Tema

hämming on imetlusväärne. Nagu äsjasündinu,

vaatab ta kõike imestusega. Lehvitab oma 

udemes käsi läbi õhu, nagu sooviks ta linnuna

proovile panna oma identiteeti. Ta libistab end

murule pikali ja ohkab. Ohe mille ehk jumal

seitsmendal päeval valla lasi, kui maailm oli loodud

särama läbi tumeda aine.

Loodus paistab elule tärkavat tema ümber.

Valgus saab valgemaks. Sirelid toovad oma 

viieõisikulised lehtede alt välja, et tabamata 

õnn saaks kord tabatud. Ma lahustuksin,

kui mu kontsistentsis oleks puudu olemise

illusioon. Aga ma olen õnnelik, sest 

mõned illusioonid usun ma tõeseks.

Elu

Liiga kiire olla vaba.
Ehitad oma vangitorni. Sätid trellid akendele. Unustad ukse ja redeli.

Liiga kiire olla kadunud.
Oled unustanud oma tõelise nime. Kuidas sa end kutsud? Kuidas leiad?

Liiga kiire olla katki.
Lõhud värsked marjad ja pungad. Oled elevant portselanipoes.

Liiga kiire armastada.
Oled karistanud end kogemuste eest. Oled peksnud end vait. Miks vihkad?

Liiga kiire elada.
Jalutad mööda ja läbi kaashingajatest. Riivad kasutamata tiibadega.

Liiga kiire surra.
Tahad lahkuda. Loodad pääseda. Oled igavesti õitsev ja närbuv.