Selle künka harjal vaatan ma tumedasse süvikusse
ja mõtlen: kas hüpata pea ees või jalad ees.
Või hoopistükkis lennata kulli kombel üle,
ning ehitada pesa teisele poole päikesekaart.
Ohh neid valikuid. Selle künka harjal
olen ma seisnud juba tükimat aega.
Ma kardan kokkupõrget selle valge vaimuga
seal teisel pool süvikut. Kardab vist temagi.
Minust tahapoole jäävad sügisesed kärestikud
ja külad, mis teesklevad linnu. Jäävad salamisi
sosistused ja vastamata armuavaldused.
Jäävad kombetalitused ja üks jälgitud eluviis.
Jään ootama üht põhjatuult. Et ta tuleks rutem.
Ära karda valget vaimu. Ära karda süvikut.
Hüppa ja vaata. Kui ei kasva tiibu, siis
langemine on teekond ja teekond on tähtsam
kui sihtpunkt. Tule tuul ja puhu.
Julgusest jääb puudu.
No comments:
Post a Comment