Peale lõunat ei tohi mulle küll enam vedelikku
pakkuda, olgu see kraadidega või ilma.
Olen nagu gremlin – lähen metsikuks.
On veel üks asi, mida peale lõunat mulle
pakkuda ei tohi. See punane ja verine
ja tuksuv süda, selle naabrinaise
punsunud rinnast, kes ootab oma meest
Soomest tagasi.
Aga ta teeb seda siiski. Iga nädal.
Mõnikord lausa iga päev.
Ja ma olen metsistunud.
Olen lausa hullunud. Ta sätib selle
tuksuva õrritaja uksemati alla
ja postkasti ja kuhu iganes veel,
ning alati olen jälle seal ukse taga
kehastununa soome kalevipojaks.
Kuhu küll kõik mehed jäid?
Mis on neist saand?
Mina olen gremlin.
Alati peale lõunat.
No comments:
Post a Comment