Minul pole vaja tugevat emast või isast
kaitsmaks minu olemuse tasakaalutust.

Mina vajan üht kaunist hinge – indiviidi.
Üht särasilmalist kulgejat, kes väärtustaks
väärtusetut. Kes embaks oma mehelikku
või naiselikku poolt. Kes ütleks pimeduses,
et valge on ja usuks seda.

Keegi kes oleks ukse avaja, kui olen akna
avanud ja lubaks ühel iilil lennutada
minu kortsutatud luuletused nelja tuule poole.

Minul pole vaja valvurit või kasvatajat,
kes noomiks, keelaks ja käseks.

Vajan ühte tiivulist ja kabjalist.
Ühte ülevalt ja alt.
Vajan ühte sellist, just sellist, keda keegi
teine ei vajaks.

Tõugaku saatuse karvane käsi teda minu suunas.