Lood on sellised, et räägin ikkagi,
tahate või ei taha.
Rääkimise rõõmuks.
Meil muldonnides kui viiskusid kandsime –
just enne vene poolt kultuuri tulekut –
olid kõige kaunimad mutid.
Peale seda kultuuri pidime neil aga pead
paljaks ajama, sest sügelus ajas nad
kisama.
Meil oli rahulik elu, sõime kõike mida saime.
Mõnel korral saime vähe,
mõnel korral saime palju.
Juua mõistsime me eriti hästi.
Saksa padre õpetas ja varustas.
Jõime meie, jõid me mutid ja jõid
lapsedki.
Tulid rasked ajad, närisime puu- ja
kartulikoori.
Närisime küünealuseid ja oli üks
kord kus närisime isegi neid Alutaguse
kuulsaid seeni, mille peale malevad kokku
aeti ja kambakesti sibulaid kaevama mindi.
Oi meil muldonnides osati elada.
Saksa padre lasi ikka pikka vilet,
käis korra ära ja nüüd on jälle tagasi.
Seekord on lausa terve Kartaago kaasa
toonud.
Aga mis meil sellest.
Las vilistavad.
Meie kaevame veel sügavamad augud
ja istume oma muttidega seal.
Rüüpame kesvamärjukest, leelotame
ja kasvatame pisikesi heinateri.
Küll ükskord algab aega
mil Taara avitab.
Seni elame kuulsate sõnade järgi:
"kes kannatab, see kaua elab."
No comments:
Post a Comment