Uute autode mootorid on nii vaiksed,
et ei saa enam rahulikult terrassil armatseda.
Küll sõitis ühel korral postiljon salamisi
aeda, parkis auto ära ja viisakalt köhatas
allalastud aknast.
Küll olid need tütarlapse sügavalt usklikud
vanemad, kes olid poolel teel Lõuna-
Eestisse avastanud, et kellegi tähtsa vanaema,
tähtis kingitus oli maha jäänud.
Ikka ja jälle olin mina see värske armuleili
viskaja selle suvelõpu päikese käes.
Sillerdasin seal nagu antiikjumalus.
Alati oleks nagu Hermes ise mind terrassi
trepist alla kandnud, tiigi ääres oleva, värskelt
pinotexitud sauna kaitsvasse varju.
Või oli see mõni muinaseesti armuhaldjas,
kes sõnajala õie asemel minu paljad kannikad
vanadele jaanilistele ettenäitamiseks tõi.
Oli mis ta oli, aga mootorid on väga
vaikseks jäänud.
Täiesti mõistetavalt on see armuseiklus
nüüdseks möödanik.
Kaua sa end ikka eksponeerid tahtlikult
või tahtmatult.
No comments:
Post a Comment