Ta langetab pea ja uurib.
Klõbistab siit ja klõbistab sealt.
Kortsutab kulmu ja urahtab.
Kallutab pead vasakule ja paremale.
Tema peenikesed valged näpud
on nagu klaveri klahvid,
mis välguvad loojuva päikese
valguses. Arvuti klaviatuurilt
tõuseb tolm ja hõljub,
nagu sügise varajane lumi.
Läbi vaikuse kostab tema
pominaid justkui üritaks ta mind
ära sõnuda või panna mulle
peale üht iidset loitsu.
Ma tunnetan tema olemust.
Siin ta on päevast väsinuna
ühe lahja kohvi tassi ees.
Ta pilk hõljub ja naeratus on
hääletu.
Tasa, tasa.
Ka tugevad vajavad hoolt.
No comments:
Post a Comment