mu vana nahk on kulunud
ta võtaks tuld kui oleks vaja
mu silmalaik on sulgunud
ja lillakaks ta muutund ajas
mu vana pea on väsinud
ta kolksub loksub siia sinna
mu juuksepiir on koondunud
kes nüüd ütleks elu hinna?
mu talla all on ajatolmu
ma langev täht küll säran kaua
ja päevad-ööd mil pole olnud
sa minu ex ja libris haual
sa meheõgard muudkui imeks
üks miinus sisse pluss siis välja
must auk on sinu teiseks nimeks
mis toidaks sinu armunälga?
mis oleks leppeks? küll on kahju
kui valgusloomest laps näeb isa
kel sõrm on must ja pea on ahjus
et olla oma naisel lisa
mis oleks leppeks? näed sa juba
me olemise keerukust
ei enam pärsi arm ja luba
meist monument saab voolitud
No comments:
Post a Comment