ja imestas nende
mustrite üle,
nagu oleks just need rätikud siin minu toas
kõige
imelisem nähtus.
Olin selles harjumatus imestuses ise süüdi.
Lubasin tal end tunda nagu oleks ta omas kodus.
Lubasin valgel varjul
siseneda ja uudistada ringi.
Joovastada mind.
On ennegi neid valgeid
ja neid varje
astunud minu kodutundesse,
aga mitte kunagi üksüheselt
– sümbioosina.
Minu parabeenide vaba mineraalsooladest
deodorant
ei täitnud oma lubatud funktsiooni.
Avastasin endas kohmetuse,
milletaolist polnud varem täheldanud.
Avastasin, et tatsun mööda
tuba ringi,
teadmata mida ette võtta.
Ohh neid energiaid.
Müstiline
valge vari.
See ei ole külgetõmme naise
kui et rohkem olemuse
poole.
See on minu valgendatud hingele
positiivne trauma.
Olen
küllalt lasknud endal tõmmata,
nüüd on aeg end tarvitada.
Aeg on
monteerida need kogemused
ja panna see film käima.
Mu kallis
illusioon ajast,
mida ma muidu nii kergekäeliselt manipuleerin,
sai
haavata.
Olin jäänud avardumises loorberitele puhkama.
Olin
ajutiselt unustanud olemuse päritolu,
selle ajatu nähtuse, selle
nullpunkti.
Ta istub vaikides mu voodil,
millel endiste elukaaslaste
mälestuslikus
mind aegajalt haldab.
Kui palju on armastust jagatud
ja jagamata jäetud selle teki all.
Kui palju on loodud ja loodetud.
Ta istub ja ma kuulen teda kuulmata,
näen teda nägemata,
tunnen
tundmata.
Tuba tema ümber muutub hägusaks fooniks.
Tema kontuur
lainetab mu olemuse peegelpildis.
Ma tunnen end hallutsinatsioonina.
Tunnen universaalselt universumi artistlikku suunitlust.
Ma olin
terve elu kartnud koputusi,
olgu need uksele, aknale
või ebausu
täheldus lauale,
mina olin alati hirmunud.
Aga enam mitte.
Nüüd
peale valge varju lahkumist olen ma ootusärev,
igatsen koputusi.
Koputusi hingele.
Tulge ja ainult koputage mu kallid rändajad.
Mu
kallid kogejad.
No comments:
Post a Comment