räsind minu hingeööd.
Et veel on tema kaikumine
hinge seest mul ära söönd.
Ja kui ma teaks, et jõuan kord
ta valekaldalt karata.
Ja nõuaks ehk mu olukord
ta ihul õnnest ohata.
Kuid olen tasa, olen morn.
Ei oma armunälga reeda.
Mul vaigust kiiker, marmortorn
kus päevi tumedaid ma veedan.
Sealt passin, tuleb valkjas neid.
Ta järel libe lögarada.
See valkjas neid sööb südameid.
Las sööb, mul omal täitsa mäda.
Nüüd ohkan õnnest, kurbuskadu
võib lubada mul selleks hetke.
Nüüd ohkan, kõnnin liberadu.
Nüüd rind on tühi eluretkel.
No comments:
Post a Comment