ei nõudnud minult eksitust,
kuigi olime just välja kasvanud
oma sipupükstest ja luttidest
ning asunud haarama
oma piimaniiskete huultega
sigareti karmust ja pudelikaelasid
olime nii värskelt näljased
rikkuma nooruse palangu
esimesi hetki sest kuidas veel
oleks see kõik suutnud meid hellitada
kui mitte põhjamaiselt –
kes lööb see armastab
oleme nüüd juba kümme aastat
saanud seda armastust
ja maksad ja kopsud ja süda
ja neerud ja põrn ja silmad
ja nina ja huuled ja keel ja hambad
ja lõppude lõpuks viimane
kuid mitte vähemtähtis – aju,
tunnevad end väsinuna
kuidas saime küll mõistmatuses
leida ohte trotsiva ja meeli pilkava
lahenduse – võtta mis võtta annab
ja mitte vastu anda,
siin ongi see ulma lõpp – vastuand
aga loome, see loome, see saatanlikult
irvitaja, see püsivalt niiske kaunitar,
see paljasjalgne sütelkäija,
see saab lõpuks välja lastud
lõpuks tuli kainus ja täius
ja eelnev kogemus – minu
kolmainsus
nüüd ma puhkan natukeseks.
No comments:
Post a Comment