tänaseks on sulanud kõik me jäised skulptuurid
ja vihased tuuled on sügisesest vihmast
loomas uusi jäiseid sillerdisi
aga kusagil seal seespool on midagi sooja
mis kütab kord tulisemalt siis jälle
vaikselt aga püsivalt

kõik saame kord köetud

sa jalutasid vastaspoole kui nägid minu
sulanud kontuuri
sa ei pööranud pead tagasi
sa läksid et mitte kunagi enam tulla

ma seisatasin ja hetkeks
just hetkeks tahkusin soolasambaks
õhul polnud asja minu kopsudesse
ja pärastlõunane söök
lõpetas oma rakendumise

ma ei olnud ainus seisja
hetk ja kõik selles jäi igaveseks
kaunistama seda momenti
oma kuldsete lehtede
üksikute pisarpiiskadega
ja minu eksistentsi moondumisega

olemine sai vana lõpu ja uue alguse
just siin vaikuses voolava jõe ääres

siis tuli edasise tuul ja puhus
mu ellu
puhus mu järgmisesse